Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Hageri koguduse õpetaja Thomsoni sünnist 150 aastat

16.09.2015 | | Rubriik: Persoon minevikust

Käesoleval aastal täitub Hageri koguduse eelviimasel baltisaksa soost õpetajal Konstantin Adolf Thomsonil 150 aastat sünnist.

Hageris toimub sel puhul 19. septembril konverents. SA Juuru ja Hageri Kihelkonna Muuseumid on koostanud suurepärase näituse Hageri, Rapla ja Juuru kihelkonna vennastekoguduse palvemajadest. Näitust saab uue aastani näha Hageri kirikus.

Tundis end oma inimesena
On rõõmustav, et meie keskel on veel neid, kes Konstantin Thomsonit isiklikult mäletavad. Olen käinud kogumas mälestusi vanast Thomsonist ja ikka kuulnud, et vaatamata karusele välimusele oli tegemist ääretult südamliku, kuid samas äärmiselt põhimõttekindla isikuga, kes jättis Hageri kihelkonda endast maha sügava jälje. Ta oli sakslane, kes tundis end eestlaste hulgas oma inimesena ning kelle jaoks Eesti ja eelkõige Hageri oli see ainus koht, kus elada ja kuhu mulda kord maetud saada.
Konstantin Adolf Thomson sündis 9. detsembril 1865 Tallinnas rätsep Karl Thomsoni ja Ottilie Thomsoni perekonnas. Tema vanemad olid aktiivselt tegutsemas vennastekoguduses. Konstantini ristis Oleviste kirikus õp Huhn, kelle mõju poisile oli suur. Juba nelja-aastasena oli Konstantin öelnud, et temast saab tulevikus kirikuõpetaja, kuid mitte selline linnakiriku õpetaja, kes jala käib, vaid maaõpetaja, kes alati hobusega sõidab.
Alghariduse omandas ta nüüdses Gustav Adolfi gümnaasiumis ning sellele järgnesid õpingud Tartu ülikooli usuteaduskonnas. 1889. aastal sooritas ta eksamid, et asuda kirikutööle. Praktika-aasta sooritas Thomson Kuusalu koguduses. 2. detsembril 1890 ordineeriti ta vaimulikuks ning tema esimeseks töökohaks sai Tallinna Kaarli kogudus, kus ta töötas kaks aastat abiõpetajana.
1891. aastal abiellus Konstantin eestlasest pagarimeistri Wieckmanni tütre Metaga. Ka tema perekond oli tihedalt seotud vennastekogudusega.

44 aastat Hageris
13. septembril 1892, kui pühitseti Hageri uus kirik, seati ametisse ka uus õpetaja – Konstantin Thomson. Nii kolis perekond Tallinnast Kirikukülla. Perekonda sündis kokku üheksa last: Paul, kellest sai bioloog, Käthe, kelle poeg oli pastor Burchard Lieberg, Elsbeth, Erhard, kellest sai jurist, Waldemar, kellest sai Pärnu kirikuõpetaja, Annemarie, Doris, kes oli abielus Harju-Madise kirikuõpetaja Etzoldiga, Helmut, kellest sai isa töö jätkaja Hageris, ning Eva, kelle abikaasa oli Nõmme Saksa Lunastaja koguduse õpetaja Hörschelmann.
Hagerisse jäi Konstantin tööle 44 aastaks. Selle töö kõrvalt oli ta aktiivne kohaliku hariduselu edendaja, tema eestvõttel asutati 1907 Hageri Rahvahariduse Selts. Samuti aitas ta eestlastest kirjaoskamatuid talupoegi, asudes nende huvide kaitsmise eesmärgil Kernu viinavabriku direktori toolile.
Aastatel 1903–1918 toimetas Thomson Ristirahwa Pühapäewalehte ning kirjutas üles ka Hageri koguduse ajaloo, mis ilmus 1927. aastal, kui kirik tähistas 35. aastapäeva. Lisaks oli Thomson 1927–1935 vaimuliku ülemkohtu liige ning 1920–1935 Lääne-Harju praost.
Ja see polnud sugugi kõik! Pühapäevane päev, kui Konstantin juba Hagerisse tuli – selleks tuli sõita seitse kilomeetrit –, ei koosnenud üksnes ametitalitustest. Sel päeval oli avatud ka kohalik pank ning sellegi juhtimine oli tema ülesanne.

Viimne puhkepaik kirikuaias
Konstantin Thomson suri 15. märtsil 1938. Ado Köögardal, kes oli pärast Thomsoni pensionile minekut Lääne-Harju praost, kirjutas järelhüüdes: «Thomson armastas Hageri kogudust väga. Ta oskas alati head tuju luua oma huumorimeelega, mida ta põimis ka oma jutlustesse ja kõnedesse, võites nõnda tähelepanu ja ka südameid. Kord Keilas noorte kogunemisel ütles Thomson, et ma tahan kõnelda natuke ka Keila noortele. Seal alustas ta salmiga «Küll on hea laiselda ja pärast seda puhata …», millega võitis otsekohe noorte tähelepanu. Thomson oli noor noortega ja vana vanadega.
Hageri kogudust armastas Konstantin Thomson nii väga, et ametist lahkudes ütles: «Mu soov on – sealjuures vajusid talle pisarad silma – ka puhata ükskord Hageri mullas.» Igatahes on Hageri kogudus üks omapärasemaist ja usklikumaist kogudusist Lääne-Harjus ja kannab vististi lahkunu vaimu kaua eneses.»
On hea teada, et meie eel on käinud suurmees, kelle töö on kandnud head vilja. Ajad on muutunud, kuid rõõmustame, et Hageri kogudus on elav, aktiivne ning tahab olla tubli ka edaspidi, et rõõmu valmistada tänasele ja tulevastele kirikuõpetajatele.
Meenutagem siis meie kihelkonna kauaaegset kirikuõpetajat Konstantin Adolf Thomsonit, kes armastas meie kogudust nii väga, et soovis siin mullas ka rahupaiga leida. See soov läks täide. Konstantin puhkab Hageri kirikuaias.
Sigrid Põld

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)