Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Hageri kiriku pasunakooril on pikk elulugu

02.11.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

Täna saab kuuekümneaastaseks Hageri koguduse pasunakoor – ainus kiriku puhkpilliorkester, mis tegutses vahet pidamata kogu nõukogude aja.Hageri pasunakoor on oodatud esineja kiriklikel üritustel: sel suvel Hageri palvemaja aastapäeval. Foto: Sigrid PõldPasunakoori staaþikaim liige Agu Kaljuste oli 12aastane, kui ta 1964. aastal selles mängimist alustas. Ja mängib siiamaani. Kuidas aga sai üldse võimalikuks, et 1947. aastal – ajal, mil muusika kirikus praktiliselt keelatud oli, loodi uus orkester? «See oli protestitegevus ühiskonnas, kus eriti protesteerida ei saanud,» sõnab Agu Kaljuste.
Vennastekoguduse jutlustaja Johannes Grünberg oli ostnud neli pasunat. «Paul Pilves, kellest sai orkestri esimene juht, oli üks kange mees. Ta oli laskurkorpuses sõdinud ja temale ei saadud ju eriti midagi teha. Tema julges mehed kokku kutsuda.
Tulevase pasunakoori esimene kokkusaamine oligi Pauli kodus usupuhastuspühal, 31. oktoobril 1947. Ja alguses oli neid kuus meest: Paul Pilves, Martin Nauri, Heinrich Vingel, Paul Teldre, Anton Lindve ja Johannes Metsallik. Viimane neist on veel ainsana elus.»
Põhimõte oli jääda kiriku pasunakooriks
Hakati usinalt harjutama, kuigi puhkpillist ei teatud suurt midagi. Ainsana oli varem puhkpilli mänginud Anton Lindve. Paul Pilves oskas klahvpille mängida. «Alguses oli neil mõte, et võtavad neli koraaliraamatut ja hakkavad sealt igaüks eri häält mängima,» kiidab Agu Kaljuste meeste pealehakkamist. «Varsti sai aga selgeks, et nii ikka ei lähe mitte: puhkpille tuleb mängida erinevates helistikes. Abi saadi ühelt kooliorkestri juhilt ja õppimine läks edasi.»
Põhimõtteks sai, et jäädakse kiriku pasunakooriks, mujal mängima ei hakata. Mängiti jumalateenistustel, matustel ja kodustes palvetundides. «Ega võimudele see orkester ei meeldinud. Kohalik partorg ähvardas orkestrijuht Pauli Siberisse saatmisega. Mees aga oli ju sõjaveteran, kelle peale võimumehe hammas ei hakanud,» räägib Agu Kaljuste.
Ühel sügisel kümmekond aastat hiljem võtsid kohalikud võimuesindajad pillid ära. Põhjenduseks öeldi, et kuna need kuuluvad kogudusele, siis on nad riigi omad. Pilves, kange mees, hankis uued pillid ja tahtis paari nädala pärast surnute mälestuspühal taas kirikus mängida. Hageri koguduse õpetaja Albert Soosaar, kes ise ka pasunakooris mängis, arvas õige olevat esinemistega natuke oodata, kuni olukord rahuneb. Harjutati edasi, rahva ette tuldi järgmisel suvel surnuaiapühal.
Orkester mängis taas, liikmeskond hakkas suurenema: mängijaid saadi ka Hageri koolipoiste hulgast. Ükskord juhtus isegi nii, et koolidirektor lubas poisid kooliürituselt pasunakoori proovi minna. Ainult hiljem ei tohtinud öelda, et direktor see lubaja oli.
Orkestriga koos üles kasvanud
Hageri koguduse pasunakoori pikima staaþiga pillimehe Agu Kaljuste mälestused orkestrist ulatuvad lapsepõlve. «Olin näinud Nõmme kiriku pasunakooris suurte meeste hulgas mängimas üht väikest poissi. Mulle meeldis see väga,» meenutab ta. «Hageri pasunakoori kutsus mind Paul Pilves, mu ristiisa.» 12aastane poiss, kes koolis mandoliini mänginud ja kooris laulnud, ei olnud puhkpilli varem puhunud. «Kõigepealt anti trompet prooviks, see tundus siiski esialgu raske olevat. Mängisin siis päris kaua alti. Kuid põhiliselt olen trompetimängija, vahepeal ka tenorit puhunud.»
Kauaaegse juhi Paul Pilvese surma järel 1985. aastal hoidis pasunakoori 10 aastat koos just Agu Kaljuste. Pärast pasunakoori 40. aastapäeva 1987. aastal liitus orkestriga uusi noori pillimehi ja kollektiivi tegevus aktiviseerus.
Mängiti kodukirikus jumalateenistustel, kindlasti jõuludel, vana-aastaõhtul ja uue aasta hommikul, Suurel Reedel ning väiksema koosseisuga ka matustel. Ja muidugi surnuaiapühadel. Hageri orkestrit kutsuti ka kaugemale mängima. Suvised väljasõidud viisid palju aastaid Saaremaale, kus Jämaja ja Anseküla koguduse õpetajana teenis Johannes Grünberg (orkestrile esimeste pillide hankija).
Pillimäng viis ka Rõugesse, Mihklisse, Vigalasse, Raplasse, Noarootsi, Jõelähtmesse, Jürisse, Tuhalasse, Keilasse, Tallinna ja paljudesse teistessegi kohtadesse. Orkester osales ka Suure-Jaani laulupäeval 1981. aastal ja hilisematel kiriku laulupäevadel nii Otepääl, Pärnus kui ka Tartus. Pikim reis on viinud orkestri Saksamaale Eckernförde sõpruskogudusse.
Tänasel päeval kutsutakse orkestrit ka valla ja küla üritustele. Esimesel koolipäeval on mitu aastat saadetud Kohila gümnaasiumi I klassi laste rongkäiku.
Hea dirigendi käe all
Ka praegune dirigent Joel Ots on pasunakoori kasvandik. «Rääkisin Joelile, kes muusikakoolis õppis, et võtku juhtimine enda peale,» räägib Agu Kaljuste. 1995. aastast alates ongi orkestri juht Joel Ots, kes on nüüdseks lõpetanud Eesti muusikaakadeemia metsasarve erialal ja on muusikamagister. Ka mitmed uued liikmed on õppinud muusikakoolides ja Agu Kaljuste sõnul on «orkestri kvaliteet märgatavalt paranenud».
Kuigi Joel Ots on väga hõivatud pillimees – mängib metsasarve kahes kutselises orkestris, kaitseväe ja Estonia teatri orkestris ning tegutseb koolis puhkpilliõpetajana –, jõuab ta kord nädalas pasunakoori proovegi teha.
Kiriku pasunakooride ühistegevus
Taasiseseisvumisaja algaastail tekkis kirikute juurde mitmeid uusi pasunakoore ja täiendati end usinalt. Palju abi on saadud Saksamaa Westfaleni kiriku pasunakooride liidult eesotsas Werner Benziga. Nad on aastaid korraldanud siin puhkpilliseminare. On aidanud ka väga palju pille muretseda ja andnud Saksamaal välja pasunakooride koraaliraamatu.
Nende initsiatiivil moodustati Kirikumuusika Liidu juurde puhkpillikomisjon, kes on jõudu mööda ka ise seminare korraldanud. Eestvedajateks on olnud Joel Ots ja Kahro Kivilo. Loodetavasti saab tuleval aastal vähemalt üks pasunakooride kokkutulek korraldatud.

Tiiu Pikkur

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)