Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Hääldustraditsioonid lauludes

28.09.2011 | | Rubriik: Kirikuelu, Muusika

7. septembri Eesti Kirikus küsib lugeja ladina keele hääldamise kohta lauludes.
Ma pole küll ladina keelt õppinud kirikuinimene, vaid hoopis muusik, kuid muusikas peabki lähtuma muusikale kehtivatest reeglitest, mitte klassikalisest ladina keele hääldusest, sest seda laulmisel ei kasutata.
Väga põhjalikud juhised ladina keele häälduse kohta laulmiseks saab Toomas Siitani koostatud raamatukesest «Liturgiliste laulude tekste ladina ja eesti keeles» (1992, väljaandja kooriühing). Et tiraaž oli vaid 400, siis osta seda ilmselt enam ei saa, küll võiks küsida raamatukogudest.
Laulmisel on välja kujunenud kaks ladina keele häälduse traditsiooni: itaalia ja saksa. Ekslik on arvata, nagu oleks tegu angloameerika mõjudega. Eriti põhjusel, et itaalia ja inglise keele hääldusreeglid on kohati vastandlikud. Näiteks täheühend ch hääldub itaalia keeles alati k (chiesa = kiesa), aga inglise keeles nii k (choir = kuaiö) kui tš (church = tšö:tš).
Aga tagasi ladina keele juurde. Et hääldusvariante on kaks, siis tekib tõesti küsimus: kumba on lauldes õigem kasutada? On maid, kus on traditsioonid välja kujunenud, nii et seda probleemi ei teki: Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal, Hispaanias kasutatakse alati itaalia hääldust, Saksamaal, Austrias jm saksakeelsetel aladel põhiliselt saksa hääldust.
Itaalia häälduse puhul häälduvad c ja g häälikute e ja i ees vastavalt tš ja dž (beneditšimus; virdžine), saksa häälduse puhul aga ts ja g (benedicimus = beneditsimus; virgine = virgine). Häälikute a, o ja u ees häälduvad c ja g nagunii alati k (peccata = pekata; secundum = sekundum, corpus = korpus).
Tuleb tähele panna, et häälikuühendi ae asemel kirjutati keskajal kõikjal e, nii et siin tuleb arvestada e-le kehtivaid reegleid (caeli = tsöli või tšöli). Täheühend gn hääldub saksa traditsiooni kohaselt gn (Agnus = Agnus), aga itaalia traditsiooni kohaselt nj (Agnus = Anjus). Aga milline on eesti traditsioon? Oleme ajalooliselt olnud saksa kultuuri mõjualas, seetõttu on palju kasutatud saksa hääldust. Nüüd globaliseerumise tingimustes kuuleme ka Eestis tihti itaaliakeelset hääldust. Mis on õige?
Muusikateadlased ja -ajaloolased on seisukohal, et õige on kasutada heliloojamaa traditsiooni. Seega Mozarti «Ave verum corpust» lauldes tuleks laulda virgine, aga Faure sama teksti puhul virdžine. Bachi «Magnificati» lauldes ütleme magnifikat, aga Pergolesi puhul manjifikat. Kui laulame Francki teost «Panis angelicus», siis hääldame anželikus, ja nii edasi.
Kui Itaalia või Saksa heliloojate puhul on selge, kumba hääldust kasutada, siis mida teha nende maade heliloojatega, kus hääldustraditsioonid nii kindlad pole? Näiteks Eesti? Ka siin tuleks võimalusel helilooja sooviga arvestada. Elavatelt heliloojatelt saame me küsida.
Näiteks mina eelistan oma teostes itaalia traditsiooni, sest see kõlab pehmemalt ja minu kõrvale musikaalsemalt. Vanema põlve heliloojad, kellelt enam küsida ei saa, elasid arvatavasti saksa traditsioonide mõjusfääris, nii et võiks kasutada saksa hääldust. Kreeka y muutus kõikjal, ka kreeka keeles, i-ks. Hääldus ü-na pärineb 16. sajandi Saksamaalt. Nii ongi, et Saksamaal kuuleme kyrie = kürie, Kreekas aga kirie.
Tuuliki Jürjo,
KMLi juhatuse esimees

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)