Gustav Kutsar: mu töö pakub mulle uskumatult palju väljakutseid

Mõnikord on raske seletada, mis tööd sa teed. Gustav Kutsar (50) on kogenud, et kui öelda kaitseväe ohvitser või kaplan, jääb sellest sageli väheks – nii oma pere kui sõbrad-tuttavad tahaksid rohkem teada. Et üks pilt on rohkem väärt kui tuhat sõna, otsustas ta teha aasta jooksul iga päev kell kaks ühe pildi.

Alustas eelmisel sünnipäeval, 31. jaanuaril 2014 ja lõpetas sel aastal juubelisünnipäeval. Aasta läbi fotosilma iseloomustab hästi üht tegusat inimest. Pilte vaadates sündis ka alljärgnev jutuajamine, kus nii mõnigi küsimus sai vastuse pildigaleriist.
Major Gustav Kutsar on Eesti kaitseväes teeninud 12 aastat, viimased 8 sellest peastaabi vanemkaplanina. Enne oli Saaremaal kirikuõpetaja, on olnud ka Baltimaade noorim vedurijuht. Ta on nelja lapse isa ja kuuekordne vanaisa. Gustav Kutsarile meeldib ütlus «ära räägi sellest, kes sa olid, vaid räägi sellest, kes sa oled». Kuid me rääkisime siiski ka olnust.

Vedurijuhist usuteele
Kui Gustav Suure-Jaanis põhikooli lõpetas, arvasid õpetajad, et poisil oleks soovitav mingi amet õppida. Ta astuski Tallinna 3. kutsekeskkooli ning õppis vedurijuhiabiks. «Alguses töötasin kaubarongidel, hiljem tegin eksami ja sain vedurijuhiks. Juhtisin Muuga sadamas ronge.»
Usulise tõuke sai Gustav Kutsar Püha Vaimu kirikust. «Kui ma Tallinnas koolis olin, siis astusin sisse Püha Vaimu kirikusse. Seal oli üks tore kirikumees, kes hakkas mulle rääkima kirikust. Hiljem kutsus sõber Martin Lall mind Saaremaale restaureerimistöödele. Seal oli õpetajaks Jaan Tammsalu. Temaga me õhtuti juttu ajasime. Olin tol ajal karatetreeningute tõttu seotud idamaade filosoofiaga. Jaan selgitas mulle paljusid asju.
Suve lõpuks soovisin saada ristitud, hiljem käisin leeris. Aitasin Jaanil noorte- ja leeritunde teha. Kuid tundsin, et mul jääb teadmistest puudu. Küsisin Jaanilt, kas ma võiksin minna teoloogiat õppima. Tema ütles, et muidugi võin, kuid siis pean ka õpetajaks hakkama. Mina olin arvanud, et mul oleks teadmisi noortetöö tegemiseks vaja.»

Saaremaal palju tööd
Edasi läks kõik väga kiiresti, nagu tollele ajale omane. 1989. aastal läks ta usuteaduse instituuti õppima. Saaremaal jäid aga Valjala, Jaani ja Karja kogudus ilma õpetajata. Kutsar ordineeriti Kuressaares diakoniks ja ta asus teenima. Kahe aasta pärast ordineeriti ta juba õpetajaks. «See oli aeg, kus tuli mitmes suunas ja palju kogudusetööd teha, olid suured leerid, alustas laulukoor, pühapäevakool jne. Hiljem lisandus mulle ka Muhu kogudus, taastasime Pöide koguduse.»
Kutsar on Orissaare koguduse asutaja. «Olin seal piirkonnas õpetaja Jaanis, Valjalas, Muhus. Inimesed käisid Orissaarest teenistustel. Kui hakkasin leeritunde pidama, küsiti, et kas ei saaks Orissaares teha. Leidsime koha ja kaks aastat olid Orissaares leerikursused. Kogudus on asutatud 1994, kevadel 1996 ostsime mere äärde ühe maja. Kogudusel kirikut veel ei ole. Minu põhimõte oli see, et enne olgu ikka kogudus ja siis alles hakkame kirikut ehitama. Tööd oli palju. Mulle tuli abiliseks Veiko Vihuri, kes võttis Karja ja Jaani enda peale, hiljem tuli Illimar Toomet, kes sai Muhu ja Pöide. Olin Saaremaal ühtekokku 13 aastat.»
Armastus Saaremaa vastu pole aga kadunud siiani. Ka aasta piltidest on üsna mitmed tehtud teel sinna, saarel matusetalitust või laulatust läbi viimas, Orissaare gümnaasiumis riigikaitse tundi andmas või koos kohalikega mereranda puhastamas. Saaremaal on pere suvekodu, kuhu mahub ära kogu Kutsarite suur pere. Veel on ta loonud Orissaare ajaloo toimkonna – virtuaalse ajalooarhiivi, kuhu koondub Orissaare ajalugu.
Ometi tuli Saaremaa mees Tartu Maarja koguduse õpetajaks. «Mul oli parasjagu see aeg, kus tundsin vajadust edasi õppida, astusin Tartu ülikooli magistriõppesse ja kolisime perega Tartusse.» Aga Maarja koguduse aeg jäi lühikeseks ja seda täiesti majanduslikel põhjustel. «Pidin oma neljalapselisele perele üürima korteri, üür oli 2500 krooni, kogudus maksis mulle palka 3000 krooni, nii et 500 krooni jäi alles, kõik säästud kulusid kiiresti ära. Lõpuks tunnistasin piiskopile, et ma ei suuda peret nii toita.»
Kaitseväkke oli Kutsarit kutsutud varemgi. Nüüd oli aeg küps ja ta otsustas kaitseväega liituda, läbides kõigepealt kaplanite kursused. Esimeses töökohas – piirivalve Narva-Jõesuu õppekeskuses – üllatas Kutsar suurte leerirühmadega, ühes oli isegi 49 leerilast. Ta on Kosovos missioonil käinud ja Paldiski rahuoperatsioonide keskuses teeninud. Nüüd on kaitseväe peastaabi vanemkaplan.

Mida teeb vanemkaplan?
«Kaplanid vajavad erialast täiendust ja nii ma planeerisin hetkel selle aasta koolitusi, õppepäevi, täienduskursusi. Tulemas on kaitseväe suurõppused, kuhu kaplanid lähevad. Õppustel mängitakse läbi reaalseid olukordi, kus on ka hukkunuid. Ja kaplan tegeleb langenutega. Minu töö on kaplanite väljaõppe eest hoolitsemine, hoian end kursis kaplanite igapäevatööga ja suhtlen nende väeosade ülematega.
Mis puutub praegusesse uuenenud julgeolekusituatsiooni, siis kaplanid peavad olema valmis oma üksusega kaasa liikuma, kui peaks avanema uus missioon mõnes konfliktipiirkonnas või kui peaks konfliktid muul põhjusel meile lähemale tulema. Hoiame oma professionaalsust sellega, et kordame oma oskusi üle olukordades, mis neil juhtudel võivad ette tulla. Me töötame ka kaitseväe veteranide ja vigastatud võitlejatega.»
Kutsar on Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingu juhatuse esimees. Korraldatud sinilille-kampaania kõnniabiseadme ostmiseks oli väga edukas, koguti ligi 70 000 eurot, millega osteti Ida-Tallinna taastusravi kliinikusse kõnniabiseade. Gustav Kutsar tegutseb ka kristlike ohvitseride ühenduses. Ja Tallinna ülikooli riigiteaduste instituudis on lõpusirgele jõudmas doktoritöö sõjaväe rollist ühiskonnas.
«Mu töö pakub mulle uskumatult palju väljakutseid. Pean ennast rohkem tegevusse haaratud persooniks ja iga aasta toob midagi uut,» sõnab värske juubilar.
Tiiu Pikkur

Gustav Kutsar
Sündinud 31. jaanuaril 1965 Viljandis
EELK UI 1989–99
TÜ magister 2007
TLÜ doktorant al 2011
Ordineeritud diakoniks 1989, õpetajaks 1991
Teeninud Saaremaal ja Tartu Maarja kogudust
Kaitseväe kaplan al 2002, major al 2013
Kõrgema sõjakooli lektor
Abikaasa Vilja töötab Tallinna Toomkoolis
4 last ja 6 lapselast