Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Gustav Hasselblati päev tõi suguvõsa kokku Viru-Nigulasse

11.08.2004 | | Rubriik: Kirikuelu

Juuli viimane pühapäev tõi Viru-Nigulasse kokku rahvast mitmest erinevast paigast.
Ligi 40 inimest 7 riigist, sealhulgas Venemaalt, Saksamaalt, Soomest jm tulid kokku, et üheskoos tähistada oma esivanema, Viru-Nigula kunagise pastori Gustav Hasselblati ja tema perekonna hauasamba taastamist.
Hauamonumendi taastamise algatajateks oli abielupaar Hollandist, Juliane van Dee (sündinud Hasselblatt) koos abikaasa Nick van Dee’ga, kellele kahjuks ei olnud antud oma vaeva vilja näha. Kohapeal koordineerisid ettevõtmist Viru-Nigula Hariduse Selts ning Viru-Nigula kogudus. Hauasamba taastas skulptor Paul Uibopuu.
Kõigepealt koguneti endisesse pastoraati, praegusesse Viru-Nigula koduloomuuseumi, kus saabujad said keha kinnitada ning tutvuda Gustav Hasselblatti käsitleva ekspositsiooniga ning pildiseeriaga hauasamba taastamise käigust.
Seejärel suunduti kirikusse jumalateenistusele. Teenistusel osalesid koguduse hooldajaõpetaja Avo Kiir, allakirjutanu ning Hasselblati suguvõsast pärit pastor Theo Hasselblatt, keda kõrgest vanusest hoolimata võib Eestimaa kogudustes kohata pea igal suvel.
Pärast teenistust kogunesid kõik kirikulised Hasselblati perekonna hauasamba juurde, mille Theo Hasselblatt andis sümboolselt üle kogudusele hooldada ja hoida. Kalmistule on maetud Gustav Hasselblatt, tema abikaasa ja neli last.
Ühtlasi anti kogudusele üle hinnaline kingitus – G. Hasselblati ühe järeltulija, dr D. A. Loeberi kirjastatud faksiimileväljaanded Gustav Hasselblati kirjutatud ning 1841. a eesti keelde tõlgitud teadaolevalt esimesest Martin Lutheri elu ja tegevust käsitlevast raamatust «Õn’sa õppetaja Lutteruse ello ja sündinud asjad, saksa kelest Ma kele üllespandud». Talituse lõpetas ühiselt lauldud koraal «Õnnista ja hoia».
Pärast ühist sööki Vasta mõisas lahkusid külalised Viru-Nigulast, jättes maha soovid ja lubadused tulevikus taas Viru-Nigulasse tulla. Suguvõsa liikmed käisid järgnevalt Noarootsis, Tartus ja Kambjas, mis kõik on seotud Hasselblattide suguvõsa kirikuõpetajatega, keda on Eestis olnud vähemalt 10 põlve.
Kirikaias kõrgub aga taas suur rist, meenutades möödakäijatele meest, kelle kogu pastoriksoleku aeg, 48 aastat, möödus Viru-Nigula koguduse keskel.
Tõnu Taremaa,
Viru-Nigula koguduse diakon

Gustav Hasselblatt sündis Hageris 14.02.1787 sealse pastori Peter Anton Hasselblati peres. Isa suri, kui Gustav oli 4aastane ning ema pidi andma poisi kasuperesse kasvatada. Nõnda möödus kogu ta lapsepõlv kasulapsena – alguses Läänemaal Kosel mõisnik Gustav von Rennekampfi juures, hiljem aga oma õe ja õemehe peres Tallinnas.
Alghariduse sai Gustav Rennekampfide juures koduõpetajalt, hiljem jätkus haridustee Tallinnas Toomkoolis. 1805. a alustas ta õpinguid Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Ülikooliõpingutesse tuli vahe sisse, kui Gustav Hasselblatt otsustas astuda sõjaväkke, et võtta osa Vene-Prantsuse sõjast.
See otsus sündis osalt patriotismist, osalt õpingute läheneva lõpu kartusest ehk nagu ta ise kirjutab: «… ma õppisin siis väga keskpärase usinusega, mida ma veel nüüdki kahetsen, kuni 1806. aasta lõpuni. Siis ärkas minus südametunnistus ja ma nägin, kui kiirete sammudega lähenes aeg, mil ma pidin ülikoolist lahkuma, omamata teoloogias hädavajalikke teadmisi, lisaks algas siis Vene-Prantsuse sõda ja nii tõukas ühelt poolt mu ebakindlus, teiselt poolt mu patriotism ja noorustuli, mind akadeemilisest karjäärist loobuma ja end sõjaväele pühendama.»
Sõjaväekarjäär lõppes aga enne, kui see õieti alata sai. Teel lahinguväljale haigestus Gustav raskelt ning pärast tervenemist, nähes oma haiguses Jumala sõrme, otsustas ta loobuda sõjaväelaseametist ning lõpetada teoloogiaõpingud. 1808. aasta detsembris lõpetaski ta oma stuudiumi.
Esimeseks töökohaks sai Gustavile koduõpetaja amet krahv Stenbocki juures Sellis, kus ta oli ametis kuni 1814. aastani. Selle aja sisse jäi eksam pro venia concionandi konsistooriumi juures, et kandideerida esimesel võimalusel kuskil koguduse juures pastoriks. Pärast mõnda luhtunud katset avanes tal kandideerida Viru-Nigula pastori kohale, kuna senine õpetaja O. W. Masing kavatses sellelt kohalt lahkuda. Jaanuaris 1815 pidaski Gustav Hasselblatt seal proovijutluse nii eesti kui saksa keeles ning 3. märtsil sai ta kiriku eestseisjalt teada, et on valitud Viru-Nigula koguduse pastoriks. 26. juunil sooritas ta eksami pro ministerio, järgmisel päeval toimus ordinatsioon ning mõne päeva pärast jõudis Gustav Hasselblatt Viru-Nigulasse, et jääda sinna kuni oma surmani.
Gustav Hasselblati Viru-Nigula aastatest on kahjuks praegu teada küllaltki vähe: tema kroonika, mida ta peatselt pärast ametisseasumist kirjutama hakkas, ootab alles tõlkimist. Mõningad andmed on siiski kättesaadavad: tema eestvõttel avati mitu külakooli, 1836. aastal viidi kirikus läbi suuremad remonditööd. Aastast 1847 kuni surmani oli ta ühtlasi Alutaguse praostkonna praost.
Gustav Hasselblati mitmest lapsest sai samuti pastor või misjonär – tööline Issanda viinamäel (16 lapsest paljud surid varases nooruses).
Nii nagu Hasselblattide suguvõsa väärib tähelepanu – alates 16. sajandi algusest on igas põlvkonnas olnud vähemalt üks pastor, nii on ka Gustav Hasseblati aeg Viru-Nigula pastorina väärt põhjalikku uurimist. Lugedes tema autobiograafiat, tekib temast hoopis teistsugune pilt, kui seda saaksid anda kuitahes põhjaliku kroonika kuivad faktid – pilt mehest, kes järgis Issanda kutset ning täitis kohusetruult ning armastusega oma ülesannet nii vaimuliku kui ka pereisana. Gustav Hasselblati elu sobib hästi kokku võtma piiblitsitaat tema perekonna hauasambalt: «Mõõdunöörid on mulle langenud meeldivate paikade peale, ka on pärisosa ilus mu meelest» (Ps 16.6).

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)