Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Georg Koigi panus emakeelse kirikukirjanduse edendamisel

16.03.2007 | | Rubriik: Persoon minevikust

14. märtsil on emakeelepäev. 20. saj alguses teenis Helme kogudust õpetaja Georg Koik, kes andis küllaltki suure panuse kiriku põhiteoste – Piibli, lauluraamatu ja katekismuse tõlkimisele eesti keelde.

Georg Koik
Georg Koik

Georg Koigi hauaristil seisavad daatumid 24. dets 1855 – 22. sept 1914 (vana kalendri järgi).

Jaan Bergmann on kirjutanud Georg Koigi nekroloogi 1915. a «Eesti kirjanduses».

Georg Koik sündis Pilistvere kihelkonnas Kabala vallas Sagevere külas ja algas haridusteed kodukandi koolis. Edasi läks Koik õppima Viljandi kreiskooli ning seejärel Tartu gümnaasiumi. Tartu ülikoolis õppis usuteadust aastatel 1877–1883. Ühtegi teaduslikku kirjatööd Georg Koik ei kirjutanud, vaid leppis «tõsise üliõpilase» nimega ja siirdus kohe kogudusetööle.

Prooviaasta möödus Georg Koigil Viljandis praost August Jakob Westren-Dolli juures. 25. sept 1883 õnnistas konsistooriumi nõunik dr A. H. Villigerode Georg Koigi ülikooli kirikus Viljandi praostkonna vikaarõpetajaks. G. Koik elas Viljandis, aga hooldas Paistu kogudust, kus käis üle pühapäeva jumalateenistusi pidamas.

Tõstamaal ja Helmes

1885 läks Georg Koik Tõstamaale õpetajaks. Kogudus oli väike, tolleaegse arvestuse järgi 1200 hinge. Tema teenimise kohta öeldakse, et Tõstamaal sai Georg Koik koguduse karjasena igale liikmele ligi astuda ja vahekord koguduse ja õpetaja vahel oli südamlik.

Kogudus oli aga väike ja õpetaja vajas abikassa toetust. Georg Koik soovis leida kogudust, kus ta võiks ise endale palga välja teenida ja kus ta ei vajaks «teiste koguduste armuandeid». Suurematesse kogudustesse oli 19. saj lõpul eestlasest vaimulikul raske kohta saada, sest neid teenisid sel ajal veel sakslastest pastorid.

Aastaks 1900 vabanes aga õpetaja koht Helme koguduses ja Koik kandideeris siinsele vakantsele kohale. Helme kogudus valiski Koigi endale esimeseks eesti soost õpetajaks.

Helme kogudus oli tõesti suur, 1500 hinge, ja pakkus ka suurt töökoormust. Kihelkonnas asus ka Taagepera abikirik, kuigi kogudus ei olnud sel ajal veel iseseisev, vaid abikogudus.

Koik oli Tõstamaal pühendunud iga üksiku koguduseliikme teenimisele. Ta oli harjunud täitma oma ametikohuseid hoole ja ustavusega. Ta kirjutas iga jutluse ja kõne sõna-sõnalt üles ja õppis pähe. Seejuures lihvis ta käsikirja kuni ettekandmise hetkeni.

Kuivõrd suures Helme koguduses oli jutlustamist ja kõnede pidamist palju, siis nõudis nende ettevalmistamine õpetajalt palju energiat ja aega. Georg Koigi jutlused olid väga sügavasisulised, kuid tal ei olnud kuigi sütitavat kõneandi. Nii ei suutnud rahvas sageli tema kõnesid kuigi hoolsasti tähele panna ja pidas tema jutlusi rasketeks ning igavateks. Kuid viga ei olnud jutlustes, vaid «kuulaja küljes».

Juba enne Tõstamaale minekut oli Koik abiellunud Emilie Wulffiga. Peres kasvas poeg Johannes, kellesse vanemad olid kiindunud ja keda nad lootsid kõrgelt harida. Johannes aga suri 14aastasena operatsiooni tagajärjel Riia kliinikus. Ka tema puhkab Helme kalmistul. Poja surm mõjus raskelt Koigi meeleolule ja tervisele. Tekkis arusaamatusi õpetaja ja koguduse vahel.

Georg Koik suri 1914. a sügisööl ja on sängitatud Helme kalmistule kabeli lähedale raudaiaga piiratud platsile.

Töö tõlkimiskomisjonides

Nagu öeldud, oli Georg Koik Helme koguduse esimene eestlasest õpetaja. Kuid rahva mäletamist mööda jutlustas tema siiski veel saksa keeles, eesti keeles hakkas jutlustama alles tema järelkäija Johannes Uustal 1918. aastast. Kuid ka Georg Koik andis suure panuse emakeele edendamisse kirikus ja väljaspool kirikut.

Georg Koik oli Eesti Üliõpilaste, Eesti Kirjameeste ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige. Ta tegi tõlketöid «Ristirahva Pühapäevalehes» avaldamiseks.

Georg Koik tundis väga hästi oma aja elavat rahvakeelt. Tal oli «peenike tundmine» keele nüanssidest, seepärast kaasati teda mitmesse tähtsasse tõlkekomisjoni. Ta tundis alati ära, kuidas on sünnis tõlkida, kuidas on eesti keelele kohane ja kuidas mitte.

Lauluraamatu komitees

Jaan Bergmann kirjutab, et 1885. a otsustas Viljandimaa sinod anda välja uue lauluraamatu ja selleks moodustati komisjon. 1904. a «Uue Lauluraamatu» sissejuhatuses kirjutatakse, et 1887. a moodustas Liivimaa sinod uue lauluraamatu koostamiseks komisjoni. Komisjoni liikmeks keelelise korrigeerimise ülesannetes valiti J. Bergmann Paistust, kuid Bergmann räägib just Georg Koigi tõsisest tööst lauluraamatu redigeerimisel. G. Koik oli sel ajal Tõstamaa koguduse õpetaja.

Iga laul käis tema käest läbi ja tuli komisjonile tagasi rohkete ääremärkustega, näiteks: «Ei kõlba!», «Käib Eesti keele vastu!», «Eestlane nii ei ütle!», «Seda viisi mina seda salmi laulda ei või!», «Tingimata ümber teha!». Komisjon pidi hoolsasti mõtlema, mille poolest esitatud tõlge vigane oli ja leidma parema sõnastuse. Kahjuks ei osanud Koik paremat sõnastust välja pakkuda ja jäi komisjoni tööst eemale.

Georg Koik tõlkis siiski ka kolm laulu sellesse lauluraamatusse: numbrid 439 («Ei ole raske usutee»), 450 («Kristus on kuningas») ja 451 («Küll raske meie usutee»). Neist keskmine on ka meie tänases laulu- ja palveraamatus number 299 all.

Katekismus ja agenda

1895. a otsustasid Liivi- ja Eestimaa sinod redigeerida katekismust. Komisjoni kaasatud Georg Koik tõlkis peatüki «Õpetuse meelevallast pattu andeks anda ja kinnitada».

Kui Uus Agenda ehk Kiriku Käsiraamat oli saksa keeles valmis saanud, kirjutas Georg Koik kindralsuperintendent F. Hollmannile Riiga: «Usaldage Agenda Eesti keelde tõlkimine minu kätte…»

Kindralsuperintendendilt saabus aga vastus, et agenda on nii tähtis raamat, et seda võivad tõlkida üksnes kõige tuntumad ja tähtsamad Eesti kirjamehed. Georg Koigi kirjatöid tema aga ei tunne. Agenda tõlkimist G. Koigile ei usaldatud.

Piibli tõlkimine

Toomas Paul kirjeldab teoses «Eesti piiblitõlke ajalugu», kuidas 19. sajandi II poolel arutleti Eesti- ja Liivimaa kirikus vajadusest redigeerida eestikeelset Piiblit ja trükkida see uues kirjaviisis. Ühtaegu tegeldi Piibli eestikeelse teksti redigeerimise ja parandamisega.

1895 moodustas Liivimaa sinod «Alalise Piibli keeleparandamise komitee». Neljaliikmelise komitee liikmeks valiti ka Georg Koik. Komitee eestvedaja J. Bergmann rõhutab Georg Koigi aktiivset kaasalöömist komitee tegevuses.

Komitee kogunes aga esimest korda revideerimise tööle alles 1899. a juulis Tõstamaale. Koik selgitas seal, et Piibli üksikute sõnade ja lausete revideerimisest on vähe. Kogu Piibel on vaja algkeelest puhtasse eesti keelde ümber panna. Jaan Bergmann rõhutab, et G. Koik oli uue piiblitõlke algataja. Ühtlasi hakkas ta oma «terava keeletundmisega» komitee tegevuses kaasa lööma.

Esimesel töökoosolekul jõuti algsest kreeka keelest tõlkida Matteuse evangeeliumi esimesed 12 peatükki. Töökoosolekud jätkusid. Vahepeal tuli G. Koik Helmesse õpetajaks.

Üht töökoosolekut Helmes 1913. a septembris on Toomas Paul Johan Kõpule viidates kirjeldanud kui väga tõsist tööpäeva. Tõlkimine kestis hommikul kella 9-st õhtul kella 7–8ni. Vahepeal peeti lõunapausi, harva pääseti töölaua tagant õue väikesele jalutuskäigule.

Komitee tõlketöö jõudis lõpule 9. juuliks 1915. Georg Koik selle valmimist ei näinud, sest ta oli aasta varem surnud.

Jaan Bergmann on kirjutanud pärast Georg Koigi surma: «Truu töötegija mälestus kestku kustumata! Tänu Sulle haua põhja kõige töö ja vaeva eest!»

Arvo Lasting

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)