Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Geeniuse tähelend

25.01.2006 | | Rubriik: Persoon minevikust

2006. aasta on kuulutatud Mozarti
aastaks. Helilooja sünnist möödub 250 aastat.

Tahan teiega täna teha väikese ekskursi
romantilisse Munga- ja Kaputsiinimäe vahel paiknevasse Salzburgi linna, mis
võlub igat turisti oma 36 kiriku, 5 kloostri, 80 purskkaevu, aedade, losside,
Hohensalzburgi peapiiskopi loss-kindluse ja Alpi mägedega.

Väga palju polegi, selle linna süda
vähemalt, muutunud ajast, mil 250 aastat tagasi sündis seal oma aja parimal
viiulimängijal Leopold Mozartil poeg, keda tänini on saatnud Wunderkindi ehk
imelapse kuulsus. Oma rännaku lõpetame Austria pealinnas Viinis, kus tema elu
kustus, olles vaid 35aastane.

Sündinud imelapseks

27. jaanuaril 1756 sündis Wolfgang Amadeus
Mozart, et vallutada maailm suure ilu- ja graatsiatundega, kirglikkusega
vürtsitatud muusikaga. Nagu oleks ta juba sündides teadnud, et ka 250 aastat
hiljem mängivad muusikud suisa tema sünnilinna tänavail vist pea igal päeval
tema loodud helitöid.

Viiulimängijast isa polnud kitsi oma
nooremat last õpetama: juba nelja-aastaselt olid Wolfgangil noodid selged ja ta
hakkas komponeerima, klavessiinimäng oli selleks ajaks juba omandatud. 1762
viis Leopold Mozart oma kaks imelast – ka tütar Maria Anna – Euroopasse
kontsertreisile. Vaid kaks aastat hiljem ilmusid trükis 4 Mozarti sonaati
viiulile ja klaverile.

Kui praegu Salzburgi külastada, ei jäta
keegi ilmselt käimata Mozarti sünnimajas, kus on avatud muuseum. Väike
lasteviiul, millel algaja muusik mängima õppis, köidab kindlasti pilku ja leiab
ehk suveniiri kujul tee muuseumikülastaja koju.

Seal siis väike Wolfgang õppis, harjutas ja
töötas ja veelkord töötas: valmis 1. sümfoonia ja 1. ooper. Ta kutsuti oma isa
kõrvale tööle peapiiskopi õukonda – vanust oli tal siis vaid 13. Oli ta siis ju
vaid elav, mänguhimuline ja fantaasiaküllane laps. Siinkohal meenuvad
kaasahaaravad ja vastakaid tundeid tekitavad kaadrid kunagi nähtud Milos
Formani heliloojale pühendatud filmist «Amadeus».

10 aastat tööd

Kõik tundus sujuvat kui iseenesest:
14aastaselt sooritas Wolfgang hiilgavalt raske eksami ja ta võeti Bologna
Filharmoonia liikmeks ning Rooma paavst annetas talle Kuldkannuse ordeni.
Mozart on aga ühes oma kirjas kinnitanud, «et keegi ei ole kompositsiooni
õppimisel näinud nii palju vaeva kui mina. Ei ole kerge leida muusika alal
kuulsat meistrit, kelle teoseid ma ei oleks hoolikalt, sageli korduvalt
uurinud».

20ndaks eluaastaks oli ta kirjutanud rohkem
heliteoseid kui Beethoven kogu oma elu jooksul.

Ent geeniuste geeniusele, terava keele ja
kannatamatu temperamendiga Mozartile ei sobinud õuemuusiku alandav seisus ning
ta lõi omamoodi pretsedendi muusikaajaloos, esitas 1781 peapiiskopile
lahkumisavalduse ja kolis Viini «iseseisva elu peale».

Hukutav vabadus

Elu säravas ja arvan, et rafineeritud
pealinnas oli vabadust ja sellega kaasnevaid ohte pakkuv. Noor Wolfgang, Viini
parim klaverimängija, kogus kontserdisaalid rahvast täis. Pingelisi tööpäevi
saatis edu ja kuulsus. Sümfooniate, ooperite, sonaatide ja teiste heliteoste
kõrval valmis hulgaliselt missasid, kantaate jne. Oli ta ju sünnilt katoliiklane.

Mozartit paelus enam aga universaalset
headust ja inimestevahelist vendlust sisendav vabamüürlus, nii astus ta 1784
nimetatud seltsi liikmeks, palju mõttekaaslasi leidus talle Viini aristokraadi
seas. Ka komponeeris ta palju muusikat vabamüürlike tseremooniate tarvis.

Kuulajatest ei olnud puudust. Inimesi
vaimustas Mozarti viisirikas, nõtke meloodiaga, tundeküllane, uudset harmooniat
pakkuv muusika. Valmisid tema tähtsamad ooperid «Figaro pulm» (1786), «Don
Juan» 1787), «Cosi fan tutte» (1790). Teadlik iseenda väljapaistvast andest,
mõjus see ühtaegu hukutavalt.

Matusekoht teadmata

On väidetud, et ta mängis maha suure osa
oma teenitud rahast, abikaasa Constanze haiguskulud nõudsid kopsakaid
väljaminekuid. Sagedased meeleolumuutused, depressioonid, lõpetamata tööd – nii
seisis pere tõsiasja ees, et ollakse tõsistes majanduslikes raskustes.

Need kurvad tõsiasjad ei seganud loomast
veel ooperit «Võluflööt», mis esietendus Viinis 1791. Selles kajastub
tolleaegsetele filosoofidele ja vabamüürlastele omane usk, ka  kätkeb ooper endas vabamüürlaste
salasümboolikat.

Mozarti luigelauluks jäi «Reekviem», selle
lõpetas tema õpilane Süssmayer helilooja materjalide põhjal. Mozart suri 5.
detsembril 1791 ja kuna lesel kahe lapsega polnud matusteks raha, maeti puruvaene
Mozart kuhugi Viini kalmistu ühishauda.

Huvi Mozarti ja tema surma vastu ei
vaibunud. Vene poeet Aleksander Puškin on sel teemal kirjutanud tragöödia
«Mozart ja Salieri», kuna liikvel oli jutt, et Mozarti mürgitas teda kadestanud
teine Viini helilooja Antonio Salieri.

Huvi ei vaibu

Pikka aega peeti Mozarti surma põhjuseks
grippi, üldse arvati teda põdura tervisega meheks, ent viimasel ajal on välja
pakutud ka seisukohta, et vaatamata lapsepõlves põetud mõnelegi raskele
haigusele, oli ta sama hea tervisega nagu iga teine temavanune. Surma võis
põhjustada hoopis arsti agar tegutsemine: talle tehti viimastel elunädalatel
korduvalt lahtistikuuri ja lasti aadrit. Kaotatud 2 liitrit verd viis
teadvusekaotuse ja surmani.

Austerlane Ludwig von Köchel on koostanud
Mozarti teoste kronoloogia ja kataloogi, ta sai Mozarti kirjutatud heliteoste
koguarvuks üle 600. Kõige suurvaimuga seonduvaga tegeleb aga Salzburgis asuv
Mozarteum, spetsiaalselt selleks loodud asutus.

27. jaanuaril on Eesti Televisioonis
Mozarti päev – päev täis erinevaid kontserte ja saateid, kus heidetakse valgust
helilooja elule ja muusikale.

Rita Puidet

 

3 Kommentaari artiklile “Geeniuse tähelend”

  1. Rita Puidet ütleb:

    Tänan tähelepaneliku lugemise ja huvi tundmise eest. Mozarti teemaga on tegelenud väga paljud uurijad ja tegelevad ka edaspidi. Minu allikaks olid andmed Mozarti muuseumist ja ülevaade muusikaajaloost. Olen samuti viimaste nädalate Mozarti-käsitlustest kuulnud, et tema vaesus on kahtluse alla seatud, ent see ei lükka ümber fakti, et abikaasa palus tema matusteks kõrgemalt poolt rahalist abi ja et ta maeti vaikselt ja tagasihoidlikult ning tema haud on teadmata. Ma ei nimeta tema hauda massihauaks.
    Vastuolu on võib-olla pigem selles, et tavapäraselt maeti vaesed kogukonnahauda, rikkamad muretsesid endale nimelise hauaplatsi. Kus on tegelikult tõde, jääb võib-olla igavesti teadmata, on vaid võimalikud oletused.

  2. Priit ütleb:

    Viimases numbris väidab Rita Puidet, et Mozart suri puruvaesena.
    Eesti Päevalehel teine versioon. Tsiteerin:
    Surnud viivad oma saladused hauda. Küsimus on vaid, millisesse hauda. Oma uues raamatus väidab Otto Bilba, et Mozart ei olnud ka oma elu lõpul just eriti vaene. Ning et teda ei maetud massihauda, vaid tavapärasesse kogukonnahauda.
    Keda uskuda?

  3. Külaline ütleb:

    :roll :) :grin ;) 8) :p :roll :upset :eek :zzz :sigh :? :cry :( :x

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)