Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Fundamentalism, evangeelium ja EELK valik

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Tänan kolleeg Priit Rohtmetsa, kes avaldas märtsis ja aprillis Eesti Kiriku veergudel seitsmeosalise käsitluse „Vooludest kirikus – enne ja nüüd“. Rohtmets peatub ühel neist mitu korda: „Selle juures tuleb meeles pidada, et Meie Kiriku näol on jätkuvalt tegemist vaid ühte usulist maailmavaadet esindava väljaandega luteri kirikus. Suurem tähelepanu on lisanud selle tegijatele siiski jõudu ja enesekindlust, et näidata kirikus ja ühiskonnas toimuvat aina teravama võitlusena ning seejuures võtta endale voli kõneleda kõikide kristlaste nimel.“ 

„Terav võitlus“ ja „voli kõneleda kõikide kristlaste nimel“ viitavad fundamentalismile. Kui lugeda näiteks Christoph Wrembeki ülevaadet „Mis on fundamentalism?“ (Kirik & Teoloogia, 1.08.2014), siis mõjub Meie Kiriku näide õpikunäitena. Nende väljendused lubavad arvata, et tõde on ohustatud (relativism rikub usu, inimese, kiriku ja ühiskonna), see rühm lihtsustab ja üldistab (tõde on sõnastatav vaid teatud hulga usutõdede abil), maailmavaade on dualistlik (praegu toimub hea ja kurja võitlus), kurjus on projitseeritud endast väljapoole (praeguse maailma protsessid on saatanast), on olemas selge vaenlasepilt (liberaalne lodev maailm), dialoogi nähakse ohuna (niipea kui lubada dialoog, lubatakse relativism ja liberalism), tõde on tarvis kehtestada riiklikul tasandil (ainult nii on võimalik päästa ühiskond moraalsest allakäigust), esindatakse moraalset rigo-

rismi (tingimusteta patuteadvus). 

Kõige häirivam on kahtlemata innukus, millega kõneletakse kogu kristlaskonna nimel. Tsiteerin veel Rohtmetsa: „Tegelikult ei ole võimalik Meie Kiriku tuumikul kogu kristlaskonna ega kogu luteri kiriku nimel sõna võtta ja selles mõttes esines Harald Põld 1920. aastatel ausamalt, tunnistades, et ta esindab vaid ühte teatud suunda luteri kirikus.“ Kirikult tervikuna tahetakse võtta võimalus olla avatum kui üksik kitsas tõlgendus. 

Praegu hoiab usulisi emotsioone üleval arutelu abieluvõrdsuse üle. Traditsioonilise abielu kaitsmine kuulub koos mõne teise põhimõttega Eesti kristliku fundamentalismi keskmesse. Meelega jäetakse mulje, et abielu küsimusest sõltub, kas inimene on kristlik või mitte. Teisitiuskujat hirmutatakse patuga. (Loomulikult on kirikus võimalik ka abieluvõrdsust kõigest muust kõrgemale seadev fundamentalism, ent ma ei tea Eestis kuigi häid näiteid ning kindlasti ei ole selline suund Eestis institutsionaliseerunud.)

Kõnealune fundamentalism kasutab abielust rääkimisel ja ka muidu „piibellikkuse“ argumenti. Tõlgendusest ei räägita, ehkki Piiblit tegelikult just tõlgendatakse. Kas leiate fundamentalistlikest kirjutistest viiteid näiteks sellele, et abielust räägitakse Piiblis enamasti abielurikkumise probleemi raames, et mehe ja naise vaheline abielu on Piiblis eeldus, mitte väide või ilmutus, või et monogaamne abielu on enamasti eeldus, ehkki ka mitmenaisepidamist ei mõisteta hukka? Aus „piibellik“ käsitlus peaks sellest kõigest kuidagi rääkima.

Tegelikult argumenteeritakse igasuguses teoloogias alati tõlgenduslikult. Ainuüksi kristlik Vana Testamendi käsitlus, st Uue Testamendi valguses, on alati tõlgendus. Aga tõlgenduslikkuse tunnistamist ei saa fundamentalism endale lubada, sest see tähendab mitme tõlgendusvõimaluse tunnistamist ja fundamentalismi lõppu. 

Just abielu küsimuse valguses tuleb tunnistada, et EELK kui kiriku, selle esindajate ja kuvandi loojate jaoks on kätte jõudnud valiku hetk. Üks võimalus on valida fundamentalismi tee, kiinduda kolme-nelja põhimõttesse ning väita, et need moodustavadki kristluse keskme. Sellega minnakse kahtlemata kirikuna hukka, sest ei evangeelium ega evangeeliumi kuulutamine ole seni kuulunud sellise kuvandi juurde. (On tähelepanuväärne, kui vähe näeb EELK kõrgemate esindajate laiemale avalikkusele suunatud kuvandiloomes pääste kuulutamist.) Kui kirik enam evangeeliumi ei kuuluta, siis ta ei ole enam kirik.

Teine võimalus on tunnistada Kristuse kaudu tulnud lunastuse ja Püha Vaimu töö tegelikku avarust ning hoida kiriku uksed lahti erinevatele tõlgendustele maistes asjades, mis kuuluvad ju meie usuisa Martin Lutheri eeldatud ilmaliku riigi valda. Ka peapiiskop on öelnud, et abieluküsimus ei kuulu õndsusküsimuste hulka. Kirik ei pea lõhenema ega kedagi välja heitma. Iga kristlase, eelkõige aga kiriku kõrgemate esindajate võimalus on öelda avalikult, et fundamentalism ei esinda kõiki kristlasi ega kirikut.

Kasutan minagi siinkohal võimalust ja ütlen avalikult: fundamentalism ei esinda mind kristlasena, sest usun, et Kristus on tulnud päästma meid kõiki, olenemata erinevatest seisukohtadest maiste asjade korraldamisel.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik

kolumnist