Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Fred Jüssi võrdleb metsa kirikuga

29.01.2020 | | Rubriik: Kultuurielu

Jyssi_filmiJaan Tootseni äsja kinolinale jõudnud ja publikumenu osaliseks saanud dokumentaalfilmis „Fred Jüssi. Olemise ilu“ on kaks peategelast: loodus ja Fred Jüssi.

Kinosaalis oli nii vaikne, et oleks võinud kuulda nõela kukkumist. Ka filmi lõppedes ei tihatud mõni hetk vaikust lõhkuda, otsekui tunnistades, et sõnum linateosest on kohale jõudnud: kuula vaikust, milles on helisid. Filmis ei ole kasutatud küll muusikat, ent muusika on selles ometi olemas. Loodus ise komponeeris selle helide loojaks olles. Siin vuliseb, suliseb, krudiseb, kruuksub, siristab, sisistab, laliseb, lartsatab …
Tuntud loodusfilosoof ei lase ennast kaamerast häirida. Küllap tuleneb see aastatepikkusest kogemuspagasist, aga arvatavasti on oma osa ka režissöör Tootseni oskuses toimetada hillitsetult, materjali respektiga suhtudes.
Saame kaasas käia Jüssi rännakutel ürgloodusesse. Seistes looduse ja kultuuri ristteel ning olles sügavalt läbi tunnetanud inimeseks olemise põhiküsimused, ei hoia ta oma avastusi endale, vaid jagab filmi vältel neid. Kõneldes vaikusest kui loodusvarast tunnistab Jüssi, et vaikuse mõõt on inimeseti erinev, üks vajab vaikust rohkem, teine talub seda vähem. Ta tuleb esile julge oletusega: inimesed kardavad vaikust, sest vaikuses jääb inimene iseendaga üksi ning see võib pelutada.
Kui ühiskond annab inimesele kursiks edukuse ning selleni viiva ennastunustava töörabamise, siis Jüssi on meelt, et oluline oleks õpetada inimest puhkama. Et iseeneses selguseni jõuda, oma suund kätte saada, on vaja süüvides seisatuda.
Fred Jüssi rõhutab, et mets on tema religioon. Nentides, et ta pole küll „niisugune kirikus käija“, tunnistab ta järgmises lauses: „Mulle meeldib kirikus käia nii kodumaal kui võõrsil. Et seal natuke istuda, kuulata ja vaadata ja kogeda seda. Aga ma võin öelda, et minu kirik on mets.“
Liina Raudvassar

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)