Frantsiskusepäeva konverents – Viljandis juba 10. korda

Kas Franciscus elab meis edasi, oli küsimus, millele 6. oktoobril Viljandi Jaani kirikus toimunud konverentsil vastust otsiti. Konverentsiga tähistati Jaani kiriku 550. aastapäeva.

Järjekorranumbrilt oli tegemist kümnenda konverentsiga, ehkki mõned aastad on traditsioonis ka vahele jäänud. „COVID ja muud asjaolud. Igal aastal oleme mõelnud, kas jätkata või lepime punktiga,“ jagab Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus mõtteid ettekannetevahelisel kohvipausil. Korraldajana on ta sõnastanud küsimuse, kuivõrd sellist sündmust vajatakse. „Täna kirikusaali vaadates  võib öelda, et vist ikka vajatakse,“ väljendab Tiitus rahulolu huviliste hulga osas ning nimetab, et lisaks füüsiliselt kohal olemisele saab sündmust jälgida ka üle veebi.

Tänavust konverentsi korraldas ta koos koguduseliikmest haridustegelase Kalle Küttisega. 

Jaani kiriku ajaloost andis ülevaate kirikuloolane dr Priit Rohtmets. Ta märkis, et kiriku ajalugu uurinud kunstiajaloolase Kaur Alttoa oletusel on see rajatud vahemikus 1466–1472 frantsisklaste observantide ordu kloostrikirikuna väikese kabeli asemele. Et selle kerjusmunkade ordu ideaaliks on kasinus ja ülim lihtsus, võib neid jooni hoomata ka kiriku juures. 

„Vaimsuse on säilitanud ajalugu, mis on seda hoonet palju raputanud. Aegade jooksul tühjaks teinud, et siis uue sisu ja vormiga täita. See ehk ongi lihtsuse taganud. On toimunud justkui ruumiline puhastumine,“ juhatas Rohtmets kuulaja läbi sajandite, mil kirik katsumusi trotsides, alul kloostrikirikuna, siis linna kogudusekirikuna, on jõudnud tänasesse.

Viljandi Jaani koguduse endine õpetaja Jaan Tammsalu meenutas enda jõudmist Viljandi Jaani koguduse õpetajaks pärast koguduse taasloomist 1991. aastal. Olid vaimustuse ajad ning sellest oli kantud ka noore vana koguduse uus elu: „Esimeste aastate lugu on paljude tublide inimeste lugu. See on Jumala erilise õnnistuse lugu.“ 

Tartu ülikooli füüsik Kalev Tarkpea tervitas Tartu Ülikooli-Jaani koguduse poolt, kes valmistub oma esmamainimise 700. aastapäeva tähistama. Teda paluti rääkida enda usukogemusest, sellest, kuidas üks füüsik on Jumalani jõudnud. Loodusteadlane vajab Jumala ligiolu täpselt samadel põhjustel nagu iga teine inimene. 

Veel kõneles emeriitpeapiiskop Andres Põder: „Minevik on mälestus, tulevik on meie ootused. Olevik on teadlik ja vahetu hetke elamus. Oma olevikku kasutas täielikult ära ka Franciscus Assisist.“ Ta meenutas Franciscusele omistatud palvet, mis võiks meilegi igapäevaselt juhatuseks olla: Seal kus on vihkamine, lase mul külvata armastust; kus on kahtlus, usku; kus on lootusetus, lootust; kus on pimedus, valgust, ja kus on kurbus, rõõmu.

Liina Raudvassar