Esileht » Arvamused » Arvamus »

Foody Allen ja tulevased marslased

19.08.2015 | | Rubriik: Arvamus

Enne arvamusfestivali kuulsin raadios kõnelemas üht kohalikku, kes kurtis ajakirjanikule, et Paides ei ole kohvikuid ja kui tahta õhtul pärast seitset sõpradega välja minna, siis ei olegi lihtsalt kohta. Väikelinnade kohvikute ja pagariäride võlu on mulle tuttav ja seepärast kujutasin ette, et ehk ikka keegi seda juttu kuulates avastab, et see on just tema võimalus.
Festivaliaegne linn pakkus hoopis midagi muud. Kümned arutelupesad Vallimäe küngaste vahel, väikestes hoovides ja päikeselistel tänavatel. Palju noori, peresid ja lapsi; enamjaolt rõõm kohtumiste üle ja julgus öelda sõna sekka.
Olin ise kohal teisel päeval, leidsin mõne huvitava jutukatke ja kosutava mõtte ning sain tuttavate juttudest aru, et enim kirgi küttis arutelu vihakõne, piirkiiruse ja haldusreformiga seonduvast. Detsibellid olid kõvasti tõusnud, kakluseks ei läinud ning kõik lahkusid kogemuse võrra rikkamana.
Igal ajal omad festivalid ja suurüritused. Mäletan oma teismelise- ja n-ö noorusajast Tartu levimuusikapäevi, kuhu jõudmine oli eluküsimus ja puudumine ei tulnud lihtsalt kõne alla. Meeleline muusika, improviseeriv vaimsus ja alati head sõbrad said küll aja kulgedes ka poliitilist värvingut, kui tänavatele ilmusid sõnumid tõdemusega, et fosforiidist saia ei saa.
Hilisem Viljandi Pärimusa tõi minu jaoks esile hea unustatud vana ning lisas sellele aegamisi kaugemate maade muusikalisi maitseid.
Arvamusfestival on selles mõttes täiesti uus kvaliteet, sa ei lähe ainult meelt täitma või avaldama, vaid saad ka sõna sekka öelda. Sõna pole siis oluline mitte ainult kirikus. Julgen arvata, et need noored, kel taolise ürituse kogemus kasvõi kuulajana, on ümbritseva suhtes hoopis tähelepanelikumad, avatumad ning julgemad ka vastutuse võtmisel. Igal juhul olen ma kahe käega taoliste ettevõtmiste arendamise poolt. Arusaamal, et eestlased saavad põhiliselt kokku ainult pulmas ja peiedel, ei pruugi olla enam väga pikka jätku.
Ahjaa, kui te küsite, et mis siinses pealkirjas õigupoolest kirjas on, siis mulle lihtsalt meeldis ühe toidupakkuja nimemäng ning noored teaduse populariseerijad tulid välja hüüdlausega «Olgem eestlased, aga saagem ka marslasteks». Nojah, varem küll öeldi, et sky is the limit.
Skeptilisemate inimeste suust on olnud kuulda väiteid, et taoline jutuvestmine on mõttetu, sest muutusi sellele ei järgne, või tegi morniks see, et eri väljaannete ajakirjanikud kippusid põhiliselt üksteist vastastikku intervjueerima.
Mõisklesin natuke kõige selle üle ka, kui teada sain, et osalen arutlusringis, kus kõnelevad eri konfessioonide inimesed, ja me teeme seda n-ö kirikute alal. Arutlust vedas suure suhtlusejuhtimiskogemusega Riina Solman ning pereteemadel arutlesin koos Tõnu Lehtsaare, Karmen Maikalu, Jane Snaithi ja Tauno Toompuuga. Kõnelesime paarisuhetest, õnnelikest inimestest, laste vajadustest ja nendega mittearvestamisest, riigi toest ja tegematajätmistest. Minu igapäevatöö seisneb suuresti nende inimeste nõustamises, kellel pole kirikuga sageli kuigi palju seost ning kes oma elumustrites on sedavõrd sassi jooksnud, et ei suuda näha ainsatki valguskiirt ning on justkui unustanud oma anded ja oskused. Hea oli kuulda kolleegide tähelepanekuid.
Siiski mõtlesin ka selle üle, kuivõrd mõjus on kõnelda kiriku asjadest kiriku alal kirikus olevate inimestega. Kindlasti oli selles tuge ja selginemisi. Pealekauba jääb praegu õhku rippuma küsimus, kuivõrd ollakse kirikust väljaspool valmis siinset sõnumit kuulama või siis jällegi, et milline see ühtne sõnum on. Muide, paar aastat tagasi kandideerisin ühele töökohale ning jõudsin vestlusvooru. Seal küsiti üht ja teist minu elukäigu kohta. Siis pööras üks soliidne härrasmees ennast minu poole ning küsis: «Kas te arvate, et olete usklik?» Aimates, et edasised küsimused hakkavad minema kõik enam-vähem ühte väravasse, püüdsin oma olemist kinnitada, samal ajal ennastsäästvalt ette kujutades, justkui oleks küsitud, kas mu nina asetseb ikka keset nägu.

paenurm_mari1_2015 copy

 

 

 

 

Mari Paenurm,
Eesti Kiriku kolumnist

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)