Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Finis coronat opus – lõpp kroonib tööd

02.05.2018 | | Rubriik: Ühiskond

Päike võitleb oma lõpmatuna tunduvat võitlust, aeg-ajalt varjutavad pilved ta hiilguse ja siis murrab valgus taas välja. Maa pale muutub ja inimelu kvaliteet samuti. Valguseta on raske. Kas me seda mõistaksime pimeduseta?
Mulle tundub, et vabadusega on samuti. Selle hindamiseks on vaja tunda vabaduse vastandit. Sügavalt sellesse sukeldudes. Ilmselt on mul selleks vajadus, milleta ma ei oleks juba kolmkümmend aastat vanglatöö vabatahtlik. Ja ma ei külastaks iga kuu eluaegseid kinnipeetavaid. Istun akna all ja püüan mõtestada elu. Kas mu vanglavisiidid peavad jätkuma? Kas ma lähen mai algul Tartu vanglasse?
27. märtsil vabastas president eluks ajaks süütõenditeta vangi mõistetud Anatoli. 20. aprillil toimus konverents eluaegsest vangistusest, kus oma kogemusest rääkis ka Anatoli. Temaga koos karistust kandnud Eduard osales audiosilla kaudu ja sai tunnistada oma usust. Võib-olla peaks siin piiri tõmbama ja ütlema pealkirjas toodud sõnad: lõpp kroonib tööd.
„Ladinakeelsel sõnal finis on kaks tähendust: lõpp ja eesmärk. Inimene, kes ei ole võimeline ette nägema (ajutise) olemasolu lõppu, ei suuda ka elada eesmärgi nimel. Normaalselt elava inimese kombel ei suuda ta enam olemas olla tuleviku nimel. Tema hingeelu muutub. Tekivad sisemise kokkuvarisemise ilmingud.“ (Frankl, V., lk 98, Tartu 2002)
Vangistus peaks olema midagi ajutist. Kui seda kasutatakse karistusena, siis on selle eesmärgiks muutus. Muutus hoiakutes, tõekspidamistes, käitumises. See muutus toimub ajas. Kui selleks muutuseks ei seata tähtaega, on tegemist mitte karistuse, vaid piinamisega. Lootus vabanemisele võimaldab planeerida tulevikku. Ilma lõputa pole lootust. Ilma lootuseta kaotab karistus mõtte.
Vanglasse sisenedes mõtlen ma tuleviku puudumisele. Eluaegne karistus välistab tuleviku. Pole võimalik end projitseerida väljapoole ruineerivate korduvuste jada. Homses ei saa olla mingit muutust, ülehomses ja ülejärgmises aastas samuti. Kui, siis vaid surm. Surmale omistatakse uus tähendus: vabastav tähendus. Lõpp võib muutuda eesmärgiks ning anda mõtte. Siis põgenetakse suitsiidi. Mõnikord võtab see põgenemine mässu, mõnikord apaatia ja depressiooni vormi.
Mida võib anda hingehoidja eluaegsele vangile, kel puudub tulevik, puudub lootus, puudub isegi karistus, millele tal oma tegude kohaselt õigus on. Rääkimata andestusest. Olen tundnud end vanglast väljudes mõnikord nii võimetuna, et olen tahtnud oksendada. Või siis nii laiali hõõrutuna, et mind tuleks kambri seintelt kaabitsaga koguda ning süljest, pisaraist ja verest uuesti kokku mätsida, kurjuse territooriumilt eemaldamiseks taasluua. Ja siis ma tänan end uueks.
Kirjutasin Eduardile augustis 2008, et tal tuleb Jumalat tänada ka kõige hullemas olukorras. Ka täielikus lootuse puudumises. Taaveti kombel: ma hüüdsin oma Issandat ahastuse ajal ja ta vastas mulle. Ma tean, et see on raske, aga see taastab inimese sisemise terviklikkuse ning – kui kummaline see ka poleks – väärikuse. Väärikus annab aga väge vastu seista nii vägivallale kui kurjusele, mõttetuna tunduvale süsteemile, degradeerivaile kordustele nagu läbiotsimised ja solvangud, läbi vaadata tühjusest ning tervitada ühtviisi nii surma kui elu.
Ma ei arva, et teen midagi erilist. Seisan igal hetkel samades valikutes nagu kõik inimesed. Olla tõeliselt olemas või mitte, säilitada enamat kui mälestused või loobuda ka nendest, lasta kõigel libiseda käest või kokku koguda ja tagasi anda. Olen täiesti kindel, et teil, kes te viite endas kehastuvat lootust ja elu diakooniahaiglasse, kliinikumi, hooldekodusse või tagakambris kuhtuvale vanainimesele, on sarnased olukorrad tuttavad.
Olukorrad, kus ei piisa kitli varna riputamisest ja käte pesemisest selleks, et tulla oma võimetuse halvavast kogemusest välja. Astuda üle palliatiivravi palati või kambri ukseläve teise tuppa, kus kevadpäike toob hirmud halastamatult esile. Toob esile ka lõplikkuse ja usklikkuse või nende puudumise. Mõtestatud lõplikkus on suhtes igavikuga, mõttetu ja eesmärgitu eksistents aga mitte.
Siin ongi põhiküsimus ja vastus sellele, kas visata kittel varna alla päikeselaiku, vanglaluba prügikasti või ehk siiski mitte.
Anatoli Nikolajev kirjutas mulle 29. juulil 2012: „Ma tean, et tõde liigub kusagil lähedal ja on vaja veel vähest, et õiglus pääseb võidule.“ Tal oli siis kantud neliteist aastat. Seda vähest tuli oodata veel kuus aastat. Ligi seitsekümmend kuud. Tema õel, tema pojal, tema kasutütrel, tema lapselapsel ja meil teistel.
Tegelikult on siiski üks erisus ja väga põhimõtteline erisus minu ja Naatani, Annika, Miina, Katri, Heino ja paljude teiste hingehoidjate tööks nimetatavas eluvormis. Lein, kurbus, troostitus, lootusetus, surm – kõik need kvaliteedid on meie ühisosa. Ka meeleheidet krooniv rõõm ja surivoodil kogetud elu triumf, erivajadusega lapse lummav eripära on osa ühisest humanum’ist. Aga on midagi, mida tahetakse sellest välistada.
Vanglates tegutsevad hingehoidjad kohtuvad kurjusega. Nii juhusliku, lodeva ja ükskõikse kui ka tahtliku, sihikindla ja süsteemse kurjusega. Metafüüsilise ja füüsilise, vaimse ja füüsilise kurjuse ning vägivallaga. Ja ma pean rõhutama, et tegemist on inimvägivallaga, sealhulgas institutsionaalsega. Ka institutsionaalne vägivald on inimtegevuse tulem.
Kui kedagi on rünnanud karu või tundetu kaljurünk, kui keegi on sattunud haiglasse dementsuse või autismi­spektri häirega, siis on olukord teine. Kaljude ja karudega on lihtsam, kas just leppida, aga siiski. Kuriteo ohver küsib valusaid küsimusi, ta süüdistab ka siis, kui ta kohal pole, sest tema kannatus on kohal ka vanglahingehoidja ning vangistatud inimese kohtumistes. Ja see süüdistus kantakse sageli üle ka hingehoidjale.
Muidugi võib surija lähedane kisendada ka oma parima teinud arstile või hingehoidjale oma „miks te ometi midagi ei tee?“, aga mulle tundub see siiski vähem isiklik kui mulle sisistatud „sa hoolid rohkem mõrtsukast kui minu tütrest, kelle ta tappis“.
Seda enam on üksi see, kelle suhtes rakendatakse institutsionaalset vägivalda, mis võtab tema kodanikuõigused, tema lootuse ja kahjustab tema eneseks saamise püüdlusi, sulgeb tee tulevikku, vangistab ta olevikku. Üksisilmi kambriaknast valgusvihku otsiv vang vaatab eemalduvat leinarongi ja lehvitab iseenesele kirstus, mida veetakse läbi igavese aja, mitte igaviku. Ja siis on vaja, et keegi seisaks tema kõrval ning kehastaks tulevikku ja igavikku. Või vähemalt lõplikkust.
Avo Üprus

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)