Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Film kui inimsüdame peegeldus

05.12.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

ImageMäletan aega, mil kiriku noortegrupis, kus osalesin, arutati sageli selle üle, kas korralik kristlane tohib ikka televiisorit vaadata ja kinos käia. Nii mõnelegi inimesele tundus selline tegevus mittekristlik, sest maailm mõjutab meedia kaudu ristiinimest ja sellega võib halvimal juhul kaasneda usust loobumine. Nüüd, aastaid hiljem, olen ajalehe Eesti Kirik poolt Pimedate Ööde Filmifestivalile (PÖFF) akrediteeritud ajakirjanik ja ei häbene seda staatust üldse. Miks?
Kristlane peaks minu arusaama kohaselt mõistma maailma, milles ta elab. Oluline on aru saada inimese eluküsimustest ja tunnetest. Kui vaadata Jeesust, siis ei klammerdunud ta oma 12 jüngri külge, vaid läks ise ja läkitas oma õpilasigi maailma. Kui meiegi mõistame ligimest enda kõrval, on võimalik teda ka kõnetada.
Filmikunst on üks viise tänapäeva inimese elu mõistmiseks. Seega on kristlasele kasu ka PÖFFist. Ilmselt on tegu väga nõrga usuga, kui üks film selle ära võtab. Pigem on filmid pannud mind rohkem analüüsima inimeste elu usulisest perspektiivist lähtudes. Tänases ja järgmises lehenumbris vaatlen mõningaid PÖFFi filme sellest vaatenurgast lähtudes.
Esimene film, mida nägin, oli Antonin Svoboda «Igavesti eikusagil». Kolm meest on autoõnnetuse ohvritena puude vahele kinni kiilunud autos. Et auto on purunematute klaasidega, siis puudub sellest väljapääs vabadusse. Suletud ruumis olevad erinevad inimesed on sunnitud vestlema ja nii tulevad esile nende elu olulised seigad. Väga huvitav on lapsepõlvepildi vaatamise stseen, kus nad arutavad, mis oli selles ajas ilusat. Seda ilu pole aga tänases päevas, milles on esil abielukriisid, narkootikumid ja alkohol.
Filmi vaadates kerkib küsimus: «Miks?» Lisaks kolmele autosse lukustatud mehele on olulisel kohal ka 8–10aastane laps, kes suvitab veidi eemal asuvas laagris. Ta leiab auto, kuid ei aita mehi, vaid mängib nendega kassi-hiire mängu. Laps toob isegi maki kohale, et lasta meestele päästemeeskonna auto sireeni. Mehed kaotavad lootuse, kui näevad, et sireen tuleb lapse kassettmagnetofonilt ja mitte päästeautost.
Filmi lõpus sõidab laps oma vanematega laagrist koju ja mehed jäävad oma kraavis olevasse autosse. Päris mitu ööpäeva on õnnetusest möödunud ja nad on suremas. Filmi vaadates tekkis tunne, et patt on selles, kui me ei märka inimest enda kõrval. Alkohol, narkootikumid, abielulahutus ja hoolimatus teiste suhtes on selle otsene tagajärg.
Geoffrey Enthoveni film «Vana peer» räägib 80aastasest Lucienist, keda perekond ei armasta. Vanur tunneb, et jääb elule jalgu: ta põletab friikartuleid valmistades kööginurga, ei saa uusi juhilubasid, ei oska kasutada arvutit, ei hoia raha pangas. Elu kitseneb. Nii kaotab mees prestiiþi, lauasahtlis olev raha varastatakse, lapsed nurisevad ja käituvad temaga alandavalt.
«Kõik muutub ja mitte midagi paremuse suunas,» tõdeb mees oma elule vaadates. Pole ime, et mees joob. Ning alkohol ei lahenda probleeme, vaid teeb need veelgi hullemaks. Tegelikult vajab mees armastust. Kas suudame mõista inimesi, kes on meist erinevad? Mis teeb inimesest inimese? Kas oleme inimsuhetes omakasupüüdlikud? Neile küsimustele paneb «Vana peer» mõtlema ja iga kristlane võiks siin end läbi katsuda.
Mike Newelli «Armastus koolera ajal» on ettearvatava süþeega ja mitte üllatusi pakkuv film mehest, kes peab saatuse tahtel loobuma oma eluarmastusest ja asub seejärel kustutama oma armujanu sadade naistega, jõudes lõpuks üle 50 aasta möödudes tagasi naiseni, kes ta omal ajal hülgas. Naisega vesteldes eristab mees armastust ja seksuaalakti, väites, et on armastanud ainult ühte naist, ülejäänutega on ta vaid seksuaalvahekorras olnud. Ilmselt on see tänapäeva maailmas levinud käitumisviis. Kirik õpetab teisiti. Eks igaüks peab oma tee valima.
Sellised olid kolm esimest filmi, mida vaatasin. Need panid mind mõtlema oluliste eluküsimuste üle ja aitasid paremini mõista inimhinge selles keerulises maailmas. Ka lehelugejad võivad teha pakutavate filmide seas oma valiku ning õppida nende kaudu paremini mõistma maailma ja inimesi – see on meie kui kristlaste võimalus.
Aega selleks veel on, sest PÖFF kestab 9. detsembrini.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)