Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Felita Viikna: oluline on kohusetunne riigi ees

07.02.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Suvel 104. sünnipäeva tähistav Felita Viikna kannab endas endisaegsete suurmeeste vaimsust ja on 55 tööaasta jooksul seda edasi andnud oma õpilastele. Rita Puidet

Läbinud hulk trepiastmeid kortermaja viimasele korrusele, võtab mind vastu Tartu legendaarne kooliõpetaja Felita Viikna. Ta on siia ilma sündinud kaks nädalat pärast I maailmasõja algust ning on kolm ja pool aastat vanem kui Eesti riik.

Selle tõdemuse peale naerab Felita, et on natuke liiga noor mäletamaks vabariigi sündi. Aga piisavalt vana, et meenutada Eesti Vabariigi 10. aastapäeva. Sündinud suvel 1914, oli Felita selleks ajaks 14 ja õppis Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis.

Esimene ja viimane
Ta mäletab, et vabariigi aastapäeval pandi koolimaja ette tänavale küünlad põlema. Noore vabariigi sünnipäevaaktused toimusid koolis alati õigel päeval, 24. veebruaril algusega kell 10. Olgu või pühapäeval, ei tulnud kellelegi mõttesse koju jääda. „Kohalolijaid kirja ei pandud, aga oli enesestmõistetav, et ei puudutud,“ sõnab Felita Viikna. Pikaaegse klassijuhataja kogemusega tõdeb ta, et on sunnitud olnud hilisemas elus paraadil osalemist kontrollima.
Tütarlastegümnaasiumil, tema õpilastee esimesel ja viimasel koolil, oli Felita Viikna elus suunda näitav roll. Kooli olid avanud aastal 1906 Jaan Tõnisson, Oskar Kallas ja Peeter Põld – kõik tuntud nimed meie riigi ajaloos. Oma majja koliti alles 1920, sest poolvalminud maja oli sõja-aastatel haiglana kasutatud. Praegu tunneme kooli Miina Härma gümnaasiumi nime all.
Felita Viikna ütleb, et ju arvas isa kooli valides, et see on hea kool. Sest rätsepmeistrist isa kõige suurem soov oli, et lapsed saaksid hea hariduse. Koolil oli hea maine ja selle asutajad pidasid kooliga jätkuvalt sidet. Iga päev algasid tunnid palvusega ja lauldes „Mu süda, ärka üles ja kiida Loojat lauldes …“. Koolipäev lõppes Taevaisa tänades.
Kooliajast meenutab ta veel, et kõik üritused algasid vaimuliku sõnaga ja viiendast klassist alates hakkas ta õppima usuõpetust. Hiljem ei peetud palvust iga päev, ainult laupäeval. Teadetetahvlil olid kirja pandud Piibli kirjakohad, mida siis vist õpetajate toast saadud raamatute raamatust loeti. Kuna piiblilugemine käis tunni arvelt, küsiti vahel luba piirduda meieisapalvega. Seda juhul, kui õpetajal oli plaanis kontrolltöö ja selle kirjutamiseks oleks jäänud vähe aega.
Felita Viikna oli kooli korra ja kristliku vaimsusega nii harjunud, et kui ise õpetajana tööle läks, jäi kohmetunult istuma, kui lapsed müdinal laiali jooksid.
Mälestusi on Felita Viiknal ka muusikaõpetajast Miina Härmast. Armastatud laululoojast ja dirigendist jäi mulje kui väga heast inimesest, kes kunagi ei kurjustanud. Tema tunnid olid kui koorilauluharjutused. Tol ajal oli loomulik, et 90% õpilastest õppis eraõpetaja juures klaverimängu. Felita perel paraku polnud klaveritundideks raha, sest peres kasvas neli last ja õde Lydia Dagmar õppis samas koolis.
Aga Felita meenutab, et klassiõde Benita oli nii vaene, et Miina Härma võttis ta enda juurde korterisse. Vastutasuks aitas Benita õpetajat kodustes toimetustes.

Pastori moodi
Kooliaega tänapäevaga seostades ütleb Felita veel, et vanad koraalid on talle tuttavad. Teinekord ta ei teagi, et need peas on, aga kui laulma hakkab, meenuvad nagu iseenesest.
Pere elas kesklinnas ülikooli kiriku vastas. Igal pühapäeval käidi seal jumalateenistusel. Teenistust pidas Johan Kõpp, Hugo Rahamägi või Arnold Habicht. Nemad rääkisid n-ö pastori moodi, katkendlikult ja väärikalt. Felita ütleb, et nende vaimulikega tema rääkida ei julgenud.
Kui Pauluse koguduse õpetajaks sai Harri Haamer, läks Felita tema juurde leeri. Aasta oli 1934. Aeg-ajalt kohtab Felitat praegugi Pauluse kirikus. Siis, kui talle tundub tervis nii hea olevat, et jaksab pärast jumalateenistusel käiku veel viiendale korrusele minna.
Felita isa enam võimupööret ei näinud – ta suri 1936. aastal. Ärasaatmine oli tolle aja kombe kohaselt kodust. Perel oli kaks tuba, ühte neist pandi kirst ja toa kaunistamiseks laenutati neli loorberipuud. Surnuaiale sõiduks tõsteti kirst vankrile, mida vedas neli hobust, kõigil mustad kaunistatud katted üll. Neli matjat, kirikuõpetaja ja lahkunu sugulased ning sõbrad kõndisid kogu tee. Rahvas jäi nende möödumisel seisma ja mehed paljastasid austuseks pea. „Elamine oli kuidagi väärikam,“ tõdeb naine nüüd.

Emakeel ja võõrkeel
Felita tunnistab, et tema kodune keel oli lapsepõlves saksa keel. Tema ema ja vanaema olid saksa rahvusest ja nii õppis ta võõra keele varakult ära. Et ta eesti keelt õpiks, saatis isa ta Värskasse laagrisse. Seal ei tohtinud saksa keeles rääkida. Nii õppis ta suvega riigikeele selgeks ja hakkas seda teistelegi lastele õpetama. Näiteks tuttavas perekonnas oli pereema poola rahvusest ja kodukeeleks vene keel. Ega ta muidugi raamatust teooriat õpetanud. Läks hommikul teiste laste juurde mängima ja mängu käigus said kaaslased praktilise oskuse.
Kui Felita 1932 gümnaasiumi lõpetas, oli enesestmõistetav, et ta läheb ülikooli edasi õppima. Tema valik olnuks eesti keel, aga õde öelnud, et eesti keelega saad ainult Valgani. Nii oli loomulikuks valikuks võõrkeel, täpsemini saksa ja inglise keel. Rahapuudusel õpetas ta aga suviti soovijaile eesti keelt.
Felita lõpetas ülikooli cum laude aastal 1938. Kuigi tööpuudus oli suur, tehti talle mitu pakkumist ja ta valis töökohaks Pärnu kaubanduskooli, kuhu jäi kuueks aastaks. Side kahe toonase õpilasega on säilinud tänini, kuigi ka neil on vanust aukartust äratav arv.

Salajane käepigistus
Felita Viikna naases Tartusse ja läks tööle 3. keskkooli. See oli sama linn ja ei olnud ka. Linn oli varemetes ja pere lagunenud. See oli võõra riigikorraga riik. „Meile sai väga ruttu selgeks, mida tohib ja mida ei tohi,“ ütleb Felita. Ei tulnud kõne allagi, et oleks vabariigi aastapäeva võinud tähistada. Mõtteis see oli ja sel puhul andsid õpetajad salaja üksteisele kätt, meenutab Felita Viikna. Ei teatud, mida ja kellega tohib rääkida, aga see õpiti uues olukorras kiiresti selgeks. Klassis püüti poliitikast hoiduda.
Keeletundides oli ehk lihtsam, aga ette oli nähtud, et igas tunnis peab olema ideoloogiline sõnum. Nii oli haridusministeerium ette kirjutanud. Felita ütleb, et tal juhtusid olema väga head direktorid, kes ideoloogiat peale ei surunud ega parteisundust nõudnud.
Kõigile tehti küll ettepanek parteisse astuda, aga tema öelnud, et ei julge, peab kogu aeg kartma. Kartma mida? Eksimist. Vaene direktor pidi aga vastutama nende eest, keda oli soovitanud parteisse astuda. Nii öelnud direktor kord, kui üks õpetaja oli seadusega pahuksisse läinud, et tahaks kohe tükiks ajaks ära surra. Õnneks palju poliitikasse puutuvast ei räägitud. „Mul vedas koolidega, mind hoiti igal pool,“ on Felita õnnelik 55 õpetajana töötatud aasta üle.

Südametunnistus piinas
Felita õde abiellus Võrumaalt pärit kunstniku Ferdinand Liiviga ja enne sõda suundus pere Rootsi, sest õemees oli patsifist. Üks vend aga oli sõja alguses Eesti sõjaväes kutsealune, kuulus automaatselt edasi Nõukogude armeesse, langes vangi ja jõudis lõpuks Kanadasse.
Muidugi tuli Felital okupatsiooniaastatel täita mitmesuguseid ankeete. Ta salgas õe ja venna maha ning südametunnistus vaevas. Ta oli hinnatud õpetaja ja talle anti teenelise õpetaja aunimetus, mis tõi kaasa omapärase segaduse. Selle aunimetuse tõttu tekkis mõte ta ENSV Ülemnõukogu saadikuks esitada. Sellele puikles Felita vastu, et tema ei oska kõnet pidada. Nüüd naerab Felita, et ta oli lihtsameelne – kõned oli keegi kuskil valmis kirjutanud. Need tuli lihtsalt ette lugeda.
Aga Felita võttis julguse kokku ja ütles parteikomitees, et teda Ülemnõukogu saadikuks esitada ei saa, tal on sugulased välismaal. Siis valiti ta Tartu linnanõukogusse, sellele ta vastu vaielda ei saanud. Saladuse avalikuks tuleku tõttu pahandusi ei tulnud ja aastal 1968 sai ta loa õele, vennale ja onupojale külla minna. Õde oli tema pärast küll kartnud, aga külaskäigust Kanadasse õnneks aru andma ei pidanud.

Kindlasti seltskonnas
Mälestusi pikalt eluteelt võiks ta palju rääkida. Kas või seda, et 1928 avati Tartus kaks bussiliini. Tänu sellele sai mõnigi kaasõpilane lihtsama vaevaga kooli, sest üks buss sõitis Peetri kiriku juurest raudteejaama. Jalgsi selle tee läbimiseks kulub vaat et tunnike. Aga siis oli teine aeg ega nurisetud, paremat ei teatud tahta.
Oli ka naljakaid või arusaamatuid juhtumisi. Kord kuulutas komsorg nõukogude ajal jõululaupäeva õhtuks välja koosoleku, aga ise kohale ei ilmunud. Üks õpetaja teadis, kus ta elab ja tema majast mööda minnes nägi kardinate vahelt, et jõulupuu oli tuledes ja peeti pidu. „Ma ei saa tänaseni aru, miks ta nii tegi,“ on Felita nõutu. Nii nagu ta ei saa aru, kuidas lahkuvad kodumaalt siin hariduse omandanud noored. Tema arvates peaks oma riigi vastu olema rohkem kohusetunnet.
On aeg vestluse otsad kokku tõmmata. Felita Viikna ütleb veel, et oli kogu nõukogude aja täiesti kindel, et kunagi saab jälle olema iseseisev Eesti riik. Kas tema seda näeb, selles ta enam kindel polnud. Ja tema arvates pidi see sündima suure sõjaga. Õnneks läks hoopis paremini.
Vabariigi 100. sünnipäeva tähistab ta kindlasti kuskil seltskonnas. Hoolivad sugulased ei taha, et ta üksi oleks. Aga osa aega tahakski ta televiisori või raadio juures olla, sest usub, et programmis on huvitavaid saateid. Ta tahaks käia ka kirikus ja surnuaias ning panna küünlad põlema. „Ja sel päeval loodan kindlasti hümni kuulda,“ sõnab lõpetuseks Felita Viikna.
Rita Puidet

Felita Viikna
Sündinud 28. juulil 1914 Tartus.
Õppis Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis (praegune Miina Härma gümnaasium).
Lõpetas Tartu ülikooli 1938.
Töötas saksa ja inglise keele õpetajana Pärnu kaubanduskoolis, Tartu 3. keskkoolis ja kõige pikemalt Tartu 5. keskkoolis – aastatel 1963–1993.
Tunnustati 1962 teenelise õpetaja tiitliga ja enne pensionile jäämist Ignatsi Jaagu medaliga.

eesti_vabariik_100_rgb copy

Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu! (1Pt 5:5b)