Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Evelin Povel põimib palgatöö ja huvid

24.03.2021 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Evelin Povel puhkab erinevaid töid vahetades.Valdur Vacht.

Keila koguduse liikme Evelin Poveli teekond koguduseni on olnud pikk, aga seda kindlamalt on ta koguduse külge seotud.

Evelin ütleb, et talle on alati meeldinud kalmistutel käia, aga kui 8. klassis tuli neile noor ajalooõpetaja, innustus ta tõsiselt. Õpetajat paelus muinsuskaitse ja Keila ajalugu. Oli 1980ndate keskpaik, kirikuaed oli hooldamata ja võssa kasvanud. „Hakkasime riisuma ja võsa lõikama. See oli minu esimene jõudmine Keila kirikuaeda,“ meenutab Evelin. 

Võeti kiiresti omaks

Ta on Eesti Genealoogia Seltsi liige. Kui möödunud aastal tähistas selts 30. sünnipäeva, toimus samal ajal muuseumiöö. Evelinil tuli mõte kutsuda inimesed kirikuaeda jalutama – see oli talle ju tuttav. Aga muuseumiöö lükkus edasi ja Evelinil tekkis lisaaega, et teemasse süveneda. Kohalikus lehes on tema arhiivileidudest ka põnevat lugeda. Ikka ja jälle puudutavad tema lood Keila kogudust. 

Evelini elu on jõudnud oma loogilise jätkuni. Ta sõnab, et on olnud tüüpiline nõukaaja laps, kes polnud ristitudki. Vanaema ja vanaisa küll käisid kirikus. „Järjepidevust ei olnud, aga mulle meeldis kirikus käia ja lapsest saadik olen kalmistutel käies kogenud rahu, mis mulle on vajalik olnud,“ sõnab Evelin.

Ta meenutab, et käis erinevates kirikutes teenistustel, kuulas ja mõtles. Jõululaupäeval 2019 sattus ta üle pika aja Keilasse ning kirikupingis istudes tundus talle, et esivanemad on ta ümber ja toetavad teda. „Lõi nagu selgeks, et kui leerikursus välja kuulutatakse, siis mina seal kohal olen,“ meenutab Evelin. Koguduserahvas võttis ta kiiresti omaks. Üheks märgiks on see, et kogudus on ta praegustel valimistel esitanud nõukogu liikmekandidaadiks. 

Teeb kannapöördeid

Möödunud kevadel jättis Evelin kultuurikorraldaja ameti Saue linnas ja on oktoobrist Keila Lehes tööl levi ja reklaami korraldajana. Aga paljud teavadki teda Keilas ilmselt sealses lehes ilmunud kultuurilooliste artiklite kaudu. „Reklaam ja levi on minu jaoks täiesti uus maailm, aga olen kohanenud ja mulle meeldib mu töö. Olen saanud ka asendada vastutavat toimetajat,“ sõnab vene filoloogiat õppinud Evelin. „Jälle üks uus maailm, aga olengi teinud elus kannapöördeid,“ sõnab ta. 

Ta näib alati naeratav ja rõõmsameelne, ent ütleb, et väljaväänatud hetked on täiesti olemas ja siis tuleb teha valikuid. Mõtleb ta siinkohal sellele, et palgatöö kõrval müttab kirikuaias, uurib kodulugu ja sugupuid ning laulab Saue segakooris. Aga kui miski talle huvi pakub, tahab ta seda teistega jagada ja nii on temalt ilmunud ka paar raamatut.

„Mul on veel molutamist õppida. Kuidagi ma põimin päristöödesse oma huvid sisse ja vastupidi. Nad käivad minuga iga päev kaasas, kogu aeg mõtlen neile,“ vahetab Evelin ühe töö teise vastu ja leiab suvel aega osaleda teeliste projektis. 

Oma elule hinnangut andes sõnab ta: „Mul on hästi läinud, ei ole väga pidanud uksi kulutama või ennast tõestama. Kooli kõrvalt töötasin vene keele õppetoolis sekretärina, sealt kutsuti kirjastusse, edasi pakkusin ennast politseisse tõlgiks. Nii palju põnevat on maailmas, ma ei saa ainult ühele asjale keskenduda. Oma rõõmukild tuleb leida ka praegusel ajal. Jumal viib meid targematena praegusest olukorrast läbi.“

Evelin Povel lisab, et tema lood Keila Lehes hetkel lõpevad. Lugejateni jõuab nüüd tema tädi kirjutatud küüditamise lugu, aga Evelin on valmis edasi kirjutama. Ta on tänulik lehele, et on saanud oma lugusid avaldada. Mina igal juhul jään ootama.

Rita Puidet

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)