Eve Voit läheb iga päev rõõmuga tööle

20aastase ustava teenistuse eest Tallinna piiskoplikus toomkoguduses andis peapiiskop Andres Põder Eve Voitile EELK tänukirja.
Kes Tallinna toomkirikus käinud, on seal kindlasti kohtunud rõõmsameelse brüneti daamiga. Eve Voit on juba kaks aastakümmet olnud see hea hing, kes hommikuti kirikuuksed valla teeb ja ütleb tere tulemast kõigile külastajaile.
Vanasti olid kirikud avatud teenistuste ajal. Kuid 1990. aastal toomkoguduse õpetajaks asunud Ivar-Jaak Salumäe arvas, et kirik võiks iga päev avatud olla. Lapsega kodus olnud Eve võttis vastu pakkumise tulla kirikuvalvuriks.  
Algul oli tal väike lauake, kus mõned voldikud. «Ma hoidsin kirikuuksed lahti, panin tuled põlema, et inimesed saaksid siin käia. Ega neid algul palju olnud,» meenutab Eve.
Kuid nüüd on suviti kirik sageli lausa ülerahvastatud, eriti siis, kui kruiisilaevad sadamas on. «Vahel on mitu tuhat inimest korraga, siis on tööd palju.» Rahvast käib maailma igast nurgast ja eks nad on huvitatud kiriku ajaloost, eriti sakslased ja venelased. Toomkiriku ajalugu tunneb Eve hästi, sageli tuleb temalgi giidi rollis olla.   
Kunagisest väikesest lauakesest on saanud arvestatav müügilett, kust leida raamatuid, brošüüre, plaate, postkaarte, keraamikat jm. Enim ostetakse toomkiriku ajalugu puudutavat kirjandust. Ka Piibel ning kiriku laulu- ja palveraamat on nõutud kaup.
Ent rahvarohkus tõmbab ligi ka taskuvargaid ja muidu sulisid. Eve on mõnega neist ka silm silma vastu seisnud. Üks varas ähvardas südikat naist isegi noaga. Käidud on ka raha küsimas, kõike tuleb ette. Õnneks on need harvad juhud jäänud aastate taha.
«Ega kurta ei ole siin midagi ja ma olen oma tööga väga harjunud,» sõnab Eve. «Olen kaua vastu pidanud just sellepärast, et olen leidnud endale siit palju häid sõpru, kellest ei suudaks mitte mingil juhul loobuda.»
Siinkohal ei saa mainimata jätta, et meie jutuajamisel nimetab Eve korduvalt üht või teist kolleegi, kes kiitust väärib. Eve tänab kõiki oma häid sõpru, kolleege ja koorikaaslasi, kellega ta toomkirikus vähegi kokku puutunud on. «Nad kõik on nii toredad,» ütleb ta.
Kuid on hetki, kui Evegi väsib. «Kui orelil pidevalt harjutatakse ja kirikus on veel temperamentsed hispaanlased ning peab tunde järjest mitme asjaga korraga tegelema. Mõnele esmaabigi andma. Siis ma küll väsin. Küll kulub marjaks, kui mõni kolleeg siis hea sõnaga kosutab.»  
Eve unistuseks oli saada kirurgiks. Vajaliku praktika nimel töötas ta kaks aastat onkoloogiadispanseri opitoas sa­ni­­tarina. Majanduslikel põhjustel jäi Tartusse minemata. Töötas kirjastuses Valgus ja autobussikoondises. Praegune töö peaaegu ekstreemsetes oludes, sest kuidas teisiti kutsuda töötamist jahedas kirikus, ei ole Evet heidutanud, tema on iga tööpäeva algul õnnelik, et saab tööle minna.  
Tiiu Pikkur