Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Evar Post: olulisim on olla olemas

09.11.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Evar Post tunneb ennast lülina põlvkondade kees. Aldo Luud
Ükski isa moraaliloeng pole lapsele pennigi väärt, kui tema teod lähevad sõnadest lahku, kinnitab kahe poja isa, Eesti Kiriku endine peatoimetaja Evar Post isadepäeva eel antud intervjuus.

Millise kuvandi Eesti isast on loonud Sulle 13aastane töötamine ajakirja Pere ja Kodu tegevtoimetajana? Kuivõrd Sa ise isana sobitud sellesse pilti?
Küllap olen ajakirjas töötamise ajal puutunud rohkem kokku isadega, kes on oma elus perega seotud asjad tähtsale kohale tõstnud. Igatahes minu mulje on see, et pereasjad ja laste käekäik läheb meestele väga korda. Mehed pole suured rääkijad. Nad ei sõnasta eriti palju oma tundeid naise ja laste vastu, aga teevad tegusid nende heaks. Teenivad raha, viivad-toovad lapsi, kuhu vaja, lihtsalt osalevad igapäevaelus. Ega ei olegi ju vaja teab mis erilist teha. Lihtsalt olla olemas ja olla haaratud nendesse sadadesse pisiasjadesse, millest üks igapäevane pereelu koosneb.
Mis teeb ühest mehest hea isa? Geneetilised eeldused, hea tahe, soodne elukeskkond, majanduslikud võimalused…?
Hea tahe teeb hea isa. Mehed on väga erinevad ja sellepärast on ka mustmiljon erinevat varianti, mida üks hea isa täpselt teeb või kuidas käitub. Hea isa on see, kellega koos pereliikmed tunnevad ennast hästi ja kes ise tunneb ennast perega koos olles hästi. Elukeskkond ja majanduslikud võimalused ei ole peamised.
Eks need natuke ikka mõjutavad – kui mees on rahulolematu, on enesehinnang madalam ja ka suhetesse tulevad pinged kergemini. Ka geneetilised eeldused võivad rolli mängida. Inimesel, kellel on juba kaasasündinult väga väike empaatiavõime, on keerulisem olla arvestav ja teistega sobituv pereisa. Ega täiust pole, tuleb püüda anda endast parim nendes tingimustes, mis on.
Millised on olnud Sinu isaduse proovikivid?
Raske küsimus. Ausalt üteldes on olnud kõige raskem siis, kui lastel on mõni tervisemure, mille lahendamiseks ei saa ise midagi teha. Tegelikult ongi kõige raskemad need olukorrad, mille lahendamiseks ei saa ise võtta vastutust. Mida suuremaks lapsed saavad, seda rohkem vastutavad nad ise oma tegude ja valikute eest, teevad ise otsuseid ja õpivad nende tagajärgedest. Vanemal tuleb hakata lahti laskma.
Üks tuttav isa, kellel on kolm täiskasvanud poega, ütles kunagi kuldse lause: «Oma poegi saad sa kasvatada ainult kuni 13nda eluaastani. Pärast seda saad sa nende eest ainult palvetada.»
Küllap soovib iga isa, et tema lapsest kasvaks tubli ja õnnelik inimene. Kuidas sellele kaasa aidata? Mis on olulisim, mida üks isa oma lapse heaks saab teha?
Olulisim on olla olemas – et lapse igapäevaelus üldse oleks mees, kes tunneb tema tegevuste vastu huvi. Oluline on tunda ennast õnnelikuna koos naisega. Lapsed, kelle vanemad teineteist armastavad ja kelle kodus valitseb üldiselt mõistev ja toetav õhustik, kasvavadki õnnelikuks ja leiavad oma tee. See ei tähenda, et üldse ei võiks tülisid olla. Loomulikult võib, need käivad iga pere elu juurde. Tähtis on, et lepitakse ja et vanemad teineteist armastavad. Ema ja isa hea suhe teeb ka lapsed õnnelikuks.
Tundub, et seoses lapse heaoluga peetakse ema rolli isa omast olulisemaks. Miks ja kuivõrd õigustatud see on?
Uuemad teadusuuringud väidetavasti näitavad, et juba väike beebi sooviks võrdselt tähelepanu nii emalt kui isalt, kui tal oleks võimalik endal valida. Ei ema ega isa rolli saa alatähtsustada. Lapsele on hea, kui ta näeb kahte vanemat, kes on väga erinevad, aga hoolivad temast mõlemad.
Meie aeg toob nn traditsioonilise peremudeli kõrvale mitmeid teisi (samast soost lapsevanemad, peres lapsed partnerite eelmistest kooseludest, üksikvanemaga pere jne). Kas ja millist ohtu isarollile näed siin?
Mina ei taha olla näpuga viibutaja ega kivide pilduja. Kui on pere, kus kasvavad lapsed ühe või mõlema eelmistest kooseludest, siis tuleb lihtsalt anda parim, et see uus pere hakkaks paremini toimima kui vana, mis lõhki läks. Kerge see pole, võtab aastaid, enne kui ühe vanema lapsed hakkavad uut elukaaslast täielikult usaldama (mida vanem laps, seda kauem tavaliselt). Kindlasti on palju tagasilööke, aga tuleb üritada.
Ohtu isarollile näen ma selles, kui lapsed kasvavad suureks nii, et nad eriti ei puutugi meestega kokku. Kui kodus pole isa, lasteaias ja koolis on ainult naisõpetajad, siis kuidas poiss üldse teab, mida tähendab olla mees või isa? Kuidas tüdrukul tekib ettekujutus meestest?
Öeldakse, et inimene elab edasi oma lastes. Sul on kaks täiskasvanud poega. Kuivõrd näed neis iseennast?
Mulle on öeldud, et ma olen väga oma isa moodi. Mu lastele on öeldud, et nad on minu moodi, ja küllap see nii on, kuigi ma ise sellest aru ei saa. Uurisin hiljuti oma suguvõsa ajalugu isaliini pidi ja jõudsin välja kaks ja pool sada aastat tagasi elanud Madiseni. See Madis ei saanud kuidagi ette kujutada, et seitse põlve edasi elavad keegi Lauri ja Paul (minu lapsed), kes kannavad edasi tema vereliini, ja meil pole aimugi, millised on meie järeltulijad seitsme põlve pärast. Kuid mulle meeldib mõte, et ma olen üks tavaline lüli – ei suurem ega väiksem kui teised – selles põlvkondade ketis. Me kõik elame natukene üksteises.
Kui oluliseks hindad Eesti Kiriku endise peatoimetajana kiriku võimalust osaleda pereväärtuste, k.a isa rolli propageerijana ühiskonnas?
Igaüks, kes soovib propageerida mingeid väärtusi, on ainult siis usutav, kui ta ise nende järgi elab. Ükski ema või isa moraaliloeng lapsele ei ole pennigi väärt, kui tema teod lähevad sõnadest lahku. Eks sama kehtib ka kantslist jutlustamise või kiriku töötegijate igapäevase elu mõju kohta koguduse liikmetele ja mitteliikmetele. Isa rolli ei ole vaja propageerida. Isa rolli on vaja elada.
Milline on sõnum, mida soovisid väljendada oma äsja ilmunud nõuanderaamatus «Isa mis isa»?
Et mitte laialivalguvaks minna, olen ma seda alati ühtmoodi sõnastanud, kui keegi juhtub küsima: lähedased peresuhted teevad mehe rikkamaks ja õnnelikumaks.
Nii lihtne see ongi, ja loomulikult ei tee head suhted õnnelikumaks mitte ainult meest, vaid kõiki, kes pereringi kuuluvad.
Liina Raudvassar


Evar Posti noore isa käsiraamat

«Isa mis isa»
Muhe ja heasoovlik pereelu teejuht kõigile meestele, kes on juba isad või selleks saamas. Raamatus on juttu isa olemisest ja isaduse proovikividest nii, nagu jagaks hea isa elutarkust oma poegadele.
Autor on tööaastate jooksul ajakirjas Pere ja Kodu intervjueerinud Eesti ja Põhjamaade tuntud psühholooge ning pereterapeute ja vahendanud lugejaile kümnete Eesti isade lugusid.
Raamat algab seal, kus mees saab teada, et temast saab isa, ja lõpeb paarkümmend aastat hiljem, mil mees jääb jälle naisega kahekesi.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)