Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Evangelist Markus. 25. aprill on evangelist Markuse mälestuspäev

22.04.2009 00:1821.12.2023 / Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised /

Sünoptiliste hulka arvatud Markuse evangeeliumi peeti algselt Matteuse evangeeliumist hiljem kirjutatud raamatuks. Tegelikult oli Markuse evangeelium Matteuse ja Luuka omade alustekstiks. Markuse evangeeliumi algversioon kirjutati arvatavasti juba ajavahemikul 65–70, mõnes allikas pakutakse veelgi varasemat aega.

Püha Chrysostomos esitas kirjutuskohana Egiptust. On pakutud ka Palestiinat, kuid tõenäoliselt kirjutati raamat siiski Roomas, sellele viitavad roomapärase keskkonna keel ja teoloogia ning raamatu algtekstis esinevad latinismid nagu modius – vakk (4:21), legion (5:9), speculator – valvur (6:27), census – hindamine (12:14) jmt. Neli öövalve korda (6:48, 13:35) viitavad Roomas kasutatud sõjaväe valvepostide süsteemile, sest Palestiinas oli neid kolm (Lk 12:38). Markuse evangeeliumis puudub juudikristlaste jaoks oluline Jeesuse sünnilugu. Vajaduse kirjutada esimene evangeelium pagankristliku koguduse osaduskonna tekstina tingis tõenäoliselt vanade juudi usu tekstide kasutuselt kadumine.
Markuse evangeeliumis ei rõhutata veel Jeesuse jumalikkust ja ta ise nimetab ennast Inimese Pojaks. Puuduvad Kristuse programmiline mäejutlus (Mt 5–7 ja Lk 6:20–49) ja meieisapalve (Mt 6:9–13 ja Lk 11:2–4). Evangeelium lõppes algselt jutustusega, kuidas Jeesuse surnukeha võidma tulnud naised, kuulnud haua juures istunud noormehelt, et Jeesus on surnuist üles tõusnud, suure hirmuga põgenesid (Mk 16:8).
Et selline lõpp tekitas küsimusi Jeesuse edasise saatuse osas ning et juudikristlikes evangeeliumides oli ülestõusmise lugu esitatud üksikasjalisemalt, siis hakati II sajandil ka Markuse evangeeliumi lõppu täiendama. Käsikirjades L Ψ ja 099 esitatud variandis ilmus Jeesus kõigepealt Maarja Magdaleenale, kes teatas sellest omakorda teistele (Mk 16:9–13). Hiljem lisatud täienduses kirjeldatakse juba Jeesust andmas jüngritele viimaseid õpetussõnu ning tema taevasse minemist (Mk 16:14–20).
Kes ta inimesena oli?
Markuse evangeeliumi autorit samastatakse Markus Johannesega, kelle ema majja Jeruusalemmas kogunes algkristlaste kogudus. Siin sai peavarju ka apostel Peetrus. Markus Johannes ise olevat Küproselt pärit juudikristlase ja Pauluse kaaslase Barnabase nõbu. Paulus ja Barnabas kutsusid ta kaasa oma esimesele misjonile Antiookiasse. Sealt sõideti edasi Küprosele ja levitati Kristuse õpetust Salamises ja Paafoses.
Väike-Aasias Perges viibides lahkus Markus Johannes nende hulgast ja naasis Jeruusalemma. Kui mõni aeg hiljem Barnabas soovitas Paulusel võtta teisele misjonireisile jällegi kaasa Markus Johannes, puhkes sellest nende vahel äge vaidlus, mille tulemusena viimane sõitis koos Markusega Küprosele. Paulus valis oma uueks teekaaslaseks Siilase ja läks temaga läbi Väike-Aasia Kreekasse. Markus Johannesest sai peagi Peetruse õpilane ning sekretär. Peetrus nimetas teda koguni oma pojaks. Kui Paulus oma kolmandal misjonireisil Rooma arreteeriti, aidanud Markus teda nii palju, kui sai.
Keskajal levinud legendi järgi olevat Aadria mere kallastel viibinud Markus kord oma laevaga jäänud suure tormi kätte ja see kandus laguunidesse. Seal ilmunud tema ette ingel, kes sõnanud: «Siia kerkib sinu auks kord suur linn.» Nelisada aastat hiljem rajasidki hunnide eest põgenenud inimesed samasse kohta Veneetsia linna.
Veneetsias 14. sajandil tuntud legendis jutustatakse, kuidas evangelist Markus, püha Georg ja püha Nikolaus palusid samas kandis ühte kalurit viia neid paadiga tormisele merele. Siin kohanud nad paati, täis deemoneid, sõitmas Veneetsiat hävitama. Kolm pühakut kihutanud deemonid minema, nad päästnud sellega linna. Pärast seda vaibus ka torm. Siis andis Markus kalurile oma sõrmuse toimunu tõestuseks.
Aleksandria piiskop maeti Veneetsiasse
Kaksteist aastat kuulutas Markus Liibüas evangeeliumi. Sealt rändas ta edasi Aleksandriasse, kus asutas ka kristliku koguduse. Eusebius mainib teda esimese Aleksandria piiskopina. Siin olevat ta imet tehes ravinud terveks Ananiuse-nimelise kingsepa, kes oli ennast naaskliga vigastanud. Kingsepp hakkas kristlaseks ja temast sai Markuse surma järel teine Aleksandria piiskop.
Markus võeti keiser Nero ajal (54–68 m.a.j) kinni hetkel, mil ta pidas missat. Vanglas olevat talle ilmunud Kristus. Ta suri märtrina, kui teda kaela ümber seotud köiega mööda tänavat veeti. Markuse surma järel puhkenud torm ja rahe ajasid rahva laiali ning tema poolehoidjad said selle varjus Markuse surnukeha matmiseks ära viia. See olevat toimunud 74. aastal, mil Roomat valitses juba keiser Vespasianus. 829. aastal viisid Veneetsia meremehed tema põrmu salaja Aleksandriast oma kodulinna, kus see maeti Püha Markuse kirikusse.
Sõjajumal Mars andis nime
Markuse vanarooma jumalast Marsist tuletatud nimi viitab, et ta võis olla helleniseerunud juut. Evangeeliumi kirjutajana mainis teda esmakordselt Hierapolise piiskop Papias. Olles Peetruse sekretäriks, olevat ta oma evangeeliumi kirjutanudki tema etteütlemise järgi. Siit alates hakati Markust samastama evangeeliumis mainitud noormehega, kes Ketsemani aias Jeesuse kinnivõtmise ajal oma rüüst välja libises ja sealt alasti põgenes (Mk 14:51,52).
Tänapäeval arvatakse, et Markuse evangeeliumi autoriks ei saanud olla Markus Johannes, sest evangeeliumi kirjutaja ei ole kunagi Jeruusalemmas viibinud. Põhjenduseks mitmed eksimused geograafia ja juudiusu kommete kirjeldamisel. Näiteks Jeruusalemma lähedal asunud Betfage ja Betaania ei olnud kõrvuti Õlimäe juures, vaid Betfage asus Jeruusalemma kirdeserval, Betaania aga Õlimäe kagunõlval.
Jeesuse ajal viis tee Jeruusalemma Betaaniast mööda. Vea parandas hiljem Matteuse evangeeliumi autor, arvatakse, et evangeeliumi autoriks võis olla keegi teise põlve mittejuudist kristlane, kes samuti kandis Markuse nime.
Tiivuline lõvi ja klaasijate kaitsja
Evangelist Markuse ikonograafiliseks embleemiks valiti Ilmutusraamatu taevasest nägemusest tiivuline lõvi. Lõvi peeti kõrbeloomaks, kes viitas evangeeliumi alguses kirjeldatud Ristija Johannese tegevusele Juuda kõrbes. Veel rõhutas lõvi Markuse evangeeliumis esitatud Kristuse majesteetlikkust, kuninglikkust. Keskajal arvati, et äsjasündinud lõvipojad on kolm päeva surnud ja nad elustuvad pärast seda, kui isalõvi nendele näkku hingab.
Sellest hakati lõvi pidama surnuist ülestõusmise sümboliks: tiivulist nimbusega Markuse lõvi kujutati hoidmas raamatut või kirjarulli. Mitmete kirjade seast on enam kasutatud «Initium evangelii Jesu Christi Filii Dei» – «Jeesuse Kristuse, Jumala Poja evangeeliumi algus». Veneetsia linnavapil hoiab Markuse lõvi raamatut kirjaga «Pax tibi Marce evangelista meus» – «Rahu sinuga, Markus, meie evangelist».
Markust ennast kujutati sageli koos püha Peetrusega. Ühtedel piltidel hoiab Peetrus raamatut, Markus kirjutussulge või tindipotti. Teistel piltidel on Peetrus kateedris ja Markus kirjutab üles tema sõnu. Aleksandria piiskopina istub Markus piiskopi riietuses lõvidega ehitud troonil. Veel kujutati Markust tervendamas püha Ananiust, koos püha Nikolause ja püha Georgiga deemoneid ära ajamas, orja vabastamas, vangikongis Kristust nägemas või märtrina suremas.
Veneetsia kaitsepühakuna austatakse teda klaasikunstnike ja klaasijate kaitsjana, sest see linn oli keskajal Euroopa suurim klaasitootja ja siin osati valmistada peegleid. Peetruse sekretärina on Markus notarite, missa ajal vangistatuna arreteeritute kaitsja.
Markus eesti rahvakalendris
Markuse mälestuspäeva 25. aprilli eesti rahvakalendris eriliselt ei tähistatud. Küll aga loodeti Markuselt abi äkksurma vastu ja tema nimepäeva peeti äkksurma päevaks. Kui ööl vastu markusepäeva oli hall maas, oli oodata külma kevadet ja suve. Hall venitas külvitööd hilisemaks. Seevastu markusepäeva soe ilm ennustas ilusat ja saagirikast sügist. Koeru vanasõna ütleb: «Misuke ilm on markusepäeval, niisuke on suvi.»
Markusest on tuletatud eesnimed Margus, Margo, Marko, Mark ja perekonnanimed Markus, Markson, Marksoo, Margusson, Marguste.