Esileht » Arvamused » Arvamus »

Evangeelium täisealiseks saanud maailmas

30.03.2010 | | Rubriik: Arvamus

Kui kirik soovib, et tema sõnum oleks ühiskonnas kuuldav, peaks ta võtma tõsiselt oma kuulajaid.
Juba rohkem kui pool sajandit tagasi rõhutasid teoloogid Friedrich Gogarten ja Dietrich Bonhoeffer, et kirik peab võtma tõsiselt inimese täisealisust, s.t seda, et tänapäeva inimene on iseseisvalt mõtlev, kriitiline ega taha enam pimesi alluda mingitele autoriteetidele. Mõlema teoloogi meelest peaks kirik tegema sellest tõsised järeldused oma kuulutuse jaoks.
Et sellest tõsiseltvõtmisest puudu jääb, selle (järjekordseks) kinnituseks oli minu jaoks sügisesel kirikukogul vastu võetud deklaratsioon «Suhtumisest homoseksuaalsesse käitumisse kirikutes ja kirikuteosadusest» (vt http://www.eelk.ee/eelk_uudised/doc/kirikukogu_avaldus_2009.pdf). Deklaratsiooni lugedes jäi vägisi mulje, et meie kirikukogu tahab kohelda inimesi ikka veel kui eestkostealuseid, kellele ei pea midagi selgitama ega argumenteerima. Piisab vaid sellest, kui inimestele öeldakse, «kuidas on õige».
Kirikukogu seisukohad
Deklaratsiooni eesmärk oli juhtida tähelepanu ühele suhteliselt uuele kiriklikule praktikale – homoseksuaalsete paaride kooselu kiriklikule õnnistamisele, mille hiljuti võttis kasutusele Rootsi luterlik kirik, ja sellele, et kui üks Porvoo osaduskonna või Luterliku Maailmaliidu liikmeskirik langetab taolisi otsuseid «ilma konsensuseta kirikuosaduse tasandil», «pingestatakse ja pärsitakse sellega kirikutevahelist osadust». Et Rootsi kiriku vastav otsus on tekitanud probleeme ja pingeid ka kiriku sees, on tõsi.
Midagi endastmõistetavat pole samasooliste paaride kooselu kiriklikus õnnistamises üldse – oleks see teisiti, oleks vastav praktika sisse viidud juba hoopis rohkemates Euroopa evangeelsetes kirikutes (praegu praktiseerib seda peale Rootsi vaid mõni kirik). Kuid midagi endastmõistetavat ei ole ka seisukohtades, mida väljendab kirikukogu deklaratsioon ja selles tsiteeritud Eesti Kirikute Nõukogu 2008. a seisukohavõtt.
Lõigus, mida deklaratsioonis tsiteeritakse, esineb kolm väidet: 1) homoseksuaalsust käsitletakse nii Vanas kui ka Uues Testamendis negatiivses valguses; 2) pühakirjatraditsiooni ei saa ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas valguses; 3) homoseksuaalsus on Piibli järgi patt.
Homoseksuaalsus Piiblis
Esimese väitega on ilmselt iga aus piibliuurija nõus. Toomata siinkohal ruumipuudusel ära vastavaid kirjakohti ja nende analüüsi, olgu siiski öeldud, et tänapäevases luterlikus teoloogias, kus on aktsepteeritud ajalooline lähenemisviis Piiblile, ei tulene veel nimetatud seigast järeldust, et negatiivne peaks olema ka meie hoiak homoseksuaalsuse suhtes. Ajaloolise lähenemise kõige olulisem (ja radikaalsem) järeldus Piibli jaoks on see, et pühakirjas on Jumala ilmutuse kõrval ka inimlik aspekt, mis ei hõlma üksnes Piibli sõnastust, vaid ka omaaegse ühiskonna taustal mõistetavaid käitumisnorme ja muistset maailmapilti.
Nii on näiteks nii Vanas kui ka Uues Testamendis aktsepteeritud orjapidamine ja Uus Testament seab oma nn kodukordades normiks patriarhaalse peremudeli, milles naine on allutatud mehele. Kuid sellest ei tulene, et ka tänapäeva kristlane peaks aktsepteerima orjapidamist või patriarhaalset peremudelit kui jumalikke norme.
Pühakirja tõlgendamine
Teise väitega ei saa enam nõustuda, sest «pühakirjatraditsiooni saab ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas valguses». Kirikud, kes samasoolisi paare õnnistavad, on seda ju teinud, järelikult saab seda teha. Iseküsimus on hoopis see , kas see on õige (teoloogias on küsimus tõest oluline). Kui aga leitakse, et see ei ole õige (nagu arvab suurem osa kirikukogu liikmeid), siis tuleks esitada üksikasjalik ja mõistuslikele argumentidele tuginev selgitus, miks seda ei peeta õigeks. Üksnes Piibli autoriteedile viitamisest selleks ei piisa, sest arusaamine Piibli autoriteedist (ja ka sellest, mis mõttes on Piibel Jumala sõna) on aja jooksul oluliselt muutunud.
Tänapäevase Euroopa luterliku teoloogia peavool ei väida nimelt enam, et kõik, mis on Piiblis kirjas, on kõigiks aegadeks siduv Jumala sõna, sest ajaloolisest lähenemisest Piiblile saab teha sellise järelduse.
Kas homoseksuaalsus on patt?
Kolmas väide, et homoseksualism on Piibli järgi patt, on neist väidetest kõige sisulisem ja teoloogilisem. Kuid ka siin ei esitata piisavat argumentatsiooni. Saaks viidata mitmele kirjakohale Moosese seaduses, kus homoseksuaalsed suhted on otsesõnu keelatud ja nende eest on ette nähtud surmanuhtlus, või ka Paulusele, kes tugineb selles küsimuses samuti Vanale Testamendile. Ükski luterlik teoloog ei sea kahtluse alla seaduse (käsu) põhimõttelist kehtivust ka kristlaste jaoks. Küsimus on siiski seaduse kehtivuse ulatuses.
Kui näiteks ümberlõikamise käsu ja mitme toitumist puudutava eeskirja osas toimus «pühakirjatraditsiooni ümbertõlgendamine» juba 1. sajandi pagankristlikes kogudustes (s.t suur osa kristlasi hülgas vastavad käsud kui endi jaoks siduvad) ja tseremoniaalkäsu (s.t kultust, eriti ohverdamist puudutavad eeskirjad) tühistas 2. sajandil valdavaks saanud vaateviisi järgi Kristuse ohver, siis ei saa välistada, et kirikus, mison pidevalt uuenev, võib taolisi ümberhindamisi toimuda ka hiljem.
Näiteks on Vanas Testamendis käsk tappa nõiad. Kas ka see käsk on meie jaoks Jumala muutumatu korraldus? Seisukoht, et Piibli väide «homoseksuaalsus on patt» kehtib ka meile tingimatu Jumala käsuna, pole seega tänapäevase piiblihermeneutika taustal enam sugugi endastmõistetav, vaid see on küsimus, mille üle võib diskuteerida. Millegipärast ei ole seda diskussiooni aga seni toimunud.
Samuti ei ole meie teoloogid tegelnud homoseksuaalsusega seotud küsimuste uurimisega. Et see on nii, seda kinnitab tõsiasi, et Eesti Teadusinfo Süsteemis (kuhu on deklareeritud ka kõik meie vaimulike kirjutatud teadusartiklid) ei ole ühtegi homoseksuaalsust puudutavat artiklit, mis pärineks mõne meie teoloogi sulest.
Praktilised järeldused
Kokkuvõtteks. Kuigi kirikukogu deklaratsioon puudutas homoseksuaalsust, tõstatasid kirikukogu liikmed seda ilmselt ise endale teadvustamata palju laiema küsimuse hermeneutikast, s.o Piibli õigest mõistmisest.
Ja kuna meie kirikus puudub normatiivne hermeneutika (kirikuseadused nimetavad kiriku õpetusliku alusena küll Piiblit, kuid ei määra kindlaks selle tõlgendamise põhimõtteid), peavad olema lubatud ka eriarvamused küsimustes, mis ei puuduta ristiusu keset (õpetus Jumalast, kristoloogia, lunastusõpetus). Kindlasti kuulub ristiusu olemuse juurde õpetus patust, kuid kas ka väide, et «homoseksuaalsus on patt», selles julgen ma sügavalt kahelda.
Jaan Lahe

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)