Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Evald Saag 24.11.1912–20.10.2004

21.11.2012 | | Rubriik: Persoon minevikust

Rõuge kihelkonnas Krabi vallas Liguri külas sündinud poiss liikus pärast Võrus gümnaasiumi lõpetamist Tallinna, kus oli aasta Tondi sõjakoolis, et siis Tartus pühenduda teoloogiaõpingutele (1935–1940).
Prooviaastal oli ta Jõelähtme koguduses ning vaimulikuametisse pühitseti 14. detsembril 1941. Emerituuri jäi 1989. aastal, pärast 48 teenistusaastat jumalariigi tööl.
On teeninud Paldiski, Järvakandi, Rapla, Märjamaa, Tallinna Kaarli ja Pärnu Eliisabeti kogudust, olnud Ida-Harju praost. Prof Evald Saag oli pärast sõda üks usuteaduse instituudi loojatest, 1980. a anti talle audoktori kraad.
«Vagu, mida ta kündis loendamatutele südamepõldudele, on olnud sügavuti minev,» on öelnud praegune usuteaduse instituudi rektor Ove Sander.
Kersti Uibo on meenutanud: «Küsisin kord Evaldilt, miks ta raamatuid ei kirjuta. «Kõige parem on kirjutada inimese südamelihasele,» vastas Evald. Mis ta sinna kirjutas, on võimatu sõnades kirjeldada.»

Eesti Kirik toob teieni allpool mälestuskillukesi armastatud teoloogi kaasteelistelt tema 100. sünniaastapäeva eel.

 

Noorte sõber ning innustaja

Minu esimesed mälestused Evald Saest kui Ida-Harju praostist pärinevad lapsepõlvekodust Kuusalu pas­­­toraa­dis möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel.
Mäletan, millise lugupidamisega temasse suhtuti ja kui oluline oli see, mida ta ütles. Ma ei mäleta, kui tihti toimusid siis praostkonna konverentsid, aga minu mälestuse järgi olid nad midagi sellist, mis rutiinselt kuulusid selleaegsesse kirikuellu.
Üks tore mälestus pärineb 1960ndate keskelt. Olime asutanud noorteansambli ja valmistanud ette selle aja noortelaule. Saag kutsus meid Pärnusse laulma. Kui olime kohal, laskis ta meid lahkelt kirikusse ja pani ukse lukku ning ütles – nüüd mängige nii kõvasti, kui suudate.
Järgmised mälestused on ajast, kui olin usuteaduse instituudi üliõpilane. Kuna olin «assistent» ehk üliõpilaskonna vanem ja mängisin palvustel klaverit, siis oli mul väga lähedane suhe õppejõududega. Pidin olema kohal hommikul ja õhtul ning vaatama, et loengust osavõtjate kvoorumiraamat saaks täidetud.
Raamatukogu juhatajana mäletan, et iga õppejõud oli suur isiksus ning saabunud vähene uus teoloogiline kirjandus rändas kohe õppejõudude kätte ja raamatute tagasisaamine oli peaaegu võimatu.
Kord ütles Saag ühe teadusliku töö kohta: «Kaasvõitleja ei ole kasutanud tuntud teed, vaid läinud otse läbi metsa.» See oli tüüpiline Sae väljend – saa siis aru, mida ta tahtis ütelda.
Professor Saag oli kaunis palju majas, alati loengu ajaks korrektselt kohal ja tema loengud olid väga hästi külastatud, kuigi konspekteerida oli neid tihti päris võimatu. Tema loengute temaatika oli väga avar ja käsitledes Vana Testamendi tekste oli tal ikka varuks huvitavaid elulisi näiteid kaasaegsest kolhoosikorrast. Minul palus ta pidada paar semestrit loenguid Palestiina geograafiast.
Tuletan meelde professor Evald Saagi kui suurt inimest ja noorte sõpra ning innustajat.
Tiit Salumäe

 

Andis elamise julguse ja eluvaimustuse

Praegu tundub Evald nagu oma pereliige, alati olemas olnud, nagu oleks koos temaga üles kasvanud. Ja eks vaimses mõttes kasvasingi, need mõned aastad koos Evaldiga on olnud otsustava tähendusega tervele elule. Aga oma kõige varasemat kokkupuudet Evald Saega meenutan tagantjärele rõõmsa muigega.

Esimene kaader: aasta 1994, Eesti humanitaarinstituudis, mina, õhetavate põskedega piimakärss, otse keskkoolist tulnud, seisan EHI teadetetahvli ees. Septembrialguse koolisagin. Üle koridori astub vanem mees, keegi sosistab, et, vaata, see on Evald Saag, viimane saadik eestiaegsest vaimuilmast. Valisin õppekavast uljalt välja Iisraeli rahvaste ajaloo. See Evald Sae loeng võiski olla mu esimene kokkupuude akadeemilise haridusega.
Evald Saag istub õppejõu laua taga ja hakkab ilma vähimagi sissejuhatuseta kõnelema. Nagu oleks raamat suvalisest kohast lahti löödud. Auditoorium on väike, mõned inimesed. Kuulan ja ei saa mitte midagi aru. Vanem kursusekaaslane seletab hiljem, et Saag paneb kohe täiega, filtreerib lollimad kursuselt välja. Hiljem on arukamatega lihtne koos edasi minna. Mina olin siis veel noor jänes, otsisin lihtsamaid teemasid.

Järgmine kaader: 1999. aasta Masingute Einu talu köögis. Evald ja mõned kaaslased Uku Masingu 90. sünniaastapäeva tähistamiselt. Hagu pragises pliidi all, on teed ja juttu. Pärast seda kui hakkan tegema oma lõputööd «Uku Masingu elusamusest» Tallinna ülikoolis, on tee Evaldi Lilleküla-koju juba selge. Paralleelselt Masinguga jõuame loomulikult Evaldi enda elu juurde. Uku kui kirjaprohvet. Evald kui sõnaprohvet.
Evaldi juures on lihtne ja hea. Lähed külla, Evald istub laua taga ja uurib suure luubiga Sumeri savitahvlite reprosid, vaatab ukse poole, kus tulija esikus kohmitseb, küsib esimese asjana koduselt, nii nagu meil Võrumaal kombeks: «Kas sul kõht on tühi, poiss, võta, kapis on mett ja leiba. Teeme kohvi ka.»
Temaga sai öö läbi juttu ajada, ta ei väsinud kunagi. Tundidepikkused öised jutuajamised: Evaldi rännakud maailmas ja ennesõjaaegses eesti kultuuriruumis. Hilisemad lood ka. Meie praegusesse maailma: sellesse aega ja ruumi ärkasime alles siis, kui märkasime, et viimane troll on juba läinud …
Ja siis Evald alati lehvitas minejaile pikalt ukse peal: see seisab mul alati silme ees – nagu päkapikk oma koopauksel. Väikese habemega. Lehvitab pikalt ja soojalt, üks käsi kõrva juures.

Evald oli alati kõigele uuele avatud. Tema juures sai kokku väga kirju seltskond füüsikutest lüürikuteni, keeleinimesed, teoloogid, indiaanlased … Üliõpilased-doktorandid. Neist käikudest olen salvestanud mitu tundi helimaterjali. Sellest varasalvest on plaan jätkata «Ööülikooli» saadete tegemist raadios. Ühe varasema saate «Eestiaegsed suurmehed», mille tegime Evaldi 90. sünnipäevaks, anname välja CD-plaadina 100. sünniaastapäevaks juba 24. novembril.
Evald Saag andis elamise julguse. Oskuse maailmast vaimustuda: siin on põnev elada, siin on loendamatul hulgal aknaid ja uksi, millest saame sisse ja välja lennata nagu pääsukesed. Armastame üksteist, kõigile on ruumi, oleme õed ja vennad.
Jaan Tootsen

 

Oluline talletub südamesse

2004. aasta suvel, mõned kuud enne Evaldi surma, istusime tema väikese korteri magamistoas.
Evald oli jäänud juba sedavõrd nõrgaks, et oma tavalises kohas – elutoa raamatute ja paberitega täidetud laua taga – ta enam jutelda ei jaksanud. Meil oli Evaldile tol korral üks palve. Nimelt soovisime, et ta loeks helilindile Juhan Liivi luuletuse «Sa oled kui». Teadsime, et Evald armastab neid värsse, sest mõnigi kord kõlasid need lühemal või pikemal kujul tema suust. Ta ei lükanud meie palvet tagasi. Nii sündis ilmselt viimane helisalvestis Evaldist.
Kui Evald oli lugemise lõpetanud, haaras ta kobava käega väikesest mikrofonist, mille olime kinnitanud tema rinnale. Ta sai aru, et olime salajas lootnud jutuajamise jätkumist sisselülitatud diktofoniga. See aga polnud Evaldile enam meelepärane. Ta ütles: «Kui on midagi olulist, siis jääb see ka niisama meelde.»
Jah, elame otsekui suure salvestamise ajastul. Tuleneb see hirmust, et mõni tähendusrikas hetk võib meist märkamatult mööda libiseda ja jäädavalt kaduda? Evaldi sõnad igatahes julgustavad: oluline talletub südamesse.
Marek ja Pirjo Roots

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)