Euroreferendumi usulistest aspektidest 1. osa

14. septembril 2003 toimus Eestis referendum Euroopa Liiduga ühinemise ning Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise üle. Referendumile eelnenud diskussiooni mäletame me küllalt hästi, see oli intensiivne ja kohati emotsionaalne. Põhiliselt koondus debatt kolme võtmeteema ümber, nendeks olid EL head ja halvad küljed, Eesti majandusareng ja muutused inimeste elujärjes ning rahvuslik iseseisvus ja selle tähendus.
Vabariigi valimiskomisjoni andmetel oli osavõtt valimistest 64,06%, EL poolt hääletas 66,83% ja vastu oli 33,17% referendumil osalejatest. Eesti kristlaskond ei jäänud neist aruteludest kõrvale, küll aga võib öelda, et siin lisandus eurovaidlustele uus ja laiema avalikkuse ees tähelepanuta jäänud usuline mõõde. Ehkki arutatavad küsimused ise olid väga mitmesugused, on toimunu religioosne aspekt taandatav kahele võtmeküsimusele:

• kas kristlase hääl referendumil on ilmaliku või vaimuliku otsuse väljendus ja sellest tulenevalt,

• milline on Jumala tahe antud küsimuses ehk kuidas suhtub Jumal Eesti Vabariigi iseseisvusse.

Nende arutletavate küsimustega haakuvad vahetult Piibli lugemisega seotud teemad:

•  kas pühakiri aitab kristlasel neis asjus otsust langetada ja

•  kui aitab, siis kui otseselt või kaudselt see sünnib.

Käesolevas artiklis vaatlemegi lähemalt Eesti eurodiskussiooni usulisi aspekte. Ka äsjaesitatud neli religioosset võtmeteemat on formuleeritud just sellelt pinnalt lähtuvalt. Siinkohal tasub rõhutada seda iseenesestmõistetavusena näivat tõsiasja, et nagu Eesti elanikkond laiemalt, ei olnud ka kristlikud ringkonnad EL küsimuses üksmeelsed. Just neist eriarvamusist kooruski välja eurodebatt.
Oleme seisukohal, et suuresti langetasid Eesti elanikud EL poolt või vastu hääletades oma otsuse põhiliselt väärtushinnangute pinnal. Ükskõik kui informeeritud konkreetsed referendumil osalejad EL suhtes ka olid, teati üsna selgesti, et otsus puudutab esmajoones just tundmatut tulevikku. Ka ülaltoodud eurodebati teemad on oma kvaliteedilt põhiliselt väärtushinnangulised. Ja usulised väärtusargumendid haakusid seega üldise diskussiooniga päris hästi.
Ilmalik või vaimulik otsus?
Küsimusele, kas kristlase hääl referendumil on ilmaliku või vaimuliku otsuse väljendus, vastati erinevatel viisidel.
Arusaam, et tegu on põhimõtteliselt ilmaliku otsusega, oli EELK Konsistooriumi ja Piiskopliku Nõukogu poolt 15. augustil esitatud avaliku pöördumise taustaks. Pöördumises kutsuti üles hääletama EL poolt. Seda põhjendati esmajoones just sotsiaalse vastutustunde vajalikkuse ja Eesti Euroopa kultuuriruumi kuulumise väärtusargumendiga:
Jeesus Kristus andis meile käsu armastada ligimest nagu iseennast. Me näeme selles Kristuse käsus kohustust olla sotsiaalselt vastutustundlikud, kanda – apostel Pauluse sõnu kasutades – üksteise koormaid. … Kuna me kirikuna ei ole poliitiliselt seotud, on meie ülesanne meenutada inimestele nende kohustusi ja vastutust nii Jumala kui ka kaasinimeste ees. Seetõttu ei saa me ennast eraldada maailmast, vaid usaldame Jumala uueksloovat väge. … EELK Konsistoorium ja Piiskoplik Nõukogu otsustasid toetada rahvahääletusel Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Kutsume kõiki kristlasi Eestis, kõiki Eesti Vabariigi kodanikke eesseisval rahvahääletusel osalema ning juhinduma oma isikliku otsuse langetamisel usaldusest Jumala vastu. Eesti on alati kuulunud Euroopasse. Ärgem unustagem oma ajalugu, ärgem unustagem oma kristlikku usutunnistust.
Pöördumine on teoloogiliselt läbimõeldud ja tasakaalustatud, kristlase otsus ei ole ainult ilmalik, ta on teadlik, et sekulaarse maailma üle on Jumala tahe. Kuid sellegipoolest on tegu eeskätt sekulaarsesse valdkonda kuuluva küsimusega ja argumendid EL poolt (või vastu, pöördumine ei välista ka seda) on «vaimulikult läbitunnetatult ratsionaalsed».
Tasakaalustatud oli ka EEKBL vanematekogu augustikuine Karjase Kirjas avaldatud juhtkiri kogudustele. Aga siin oli tasakaal teiselaadne:
Kallid kaaskristlased, meie rahva ees on keeruline valik Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Me kuuleme nii Euroopa Liitu pooldavaid kui eitavaid seisukohti, osa neist on põhjendatud, osa propagandistliku iseloomuga. Paljud probleemid ja küsimused on tehnilist või poliitilist laadi, osa aga vaimulikud ning moraalsed. Olukorra keerukust arvestades on põhjendatud otsuse tegemine raske. Seepärast kutsume üles palvetama ja paastuma, sest rahvaste saatus on Jumala käes. Tema on meile kinkinud vabaduse, Tema tunneb meie tulevikku. Sama väär kui on loota rikkusele ja turvalisusele kujuneva Euroopa Liidu raames, on siduda oma rahva tulevikulootused iseka ning jonnaka rahvusriiklusega. Mõlemad võimalused sisaldavad ohte ja teadmatust. … Sellepärast, kallid kaaskristlased, meie maale ja rahvale nii otsustaval ajal seisatugem Jumala ees, otsigem Tema palet, usaldagem end Tema kätesse ja langetagem siis oma otsus, mis austab tema nime.
Üleskutse on otseselt vaimulik, kristlasi kutsutakse paastule ja palvele. Loomulikult ei tähenda palve rõhutamine vastandumist ratsionaalsusele, küll aga väljendatakse siin veendumust, et iga kristlane peaks oma otsuse langetama usuküsimusist lähtuvalt. Puhtalt ilmalikud väärtushinnangud poolt või vastu jäävad puudulikeks.
(Järgneb.)
Ain Riistan ja Lea Altnurme