Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Euroopa usukaugete maade minevikust

14.04.2021 | | Rubriik: Ühiskond
Kirikusse mittekuuluvate inimeste osakaal Saksamaa 2011. aasta rahvaloenduse järgi. Selgelt eristub riigi idaosa, kus 1945–90 olid võimul kommunistid, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=26833561Michael Sander.

Lisaks Eestile paistavad kristlaste vähese osakaalu poolest rahvastikus meie maailmajaos silma ka Saksamaa idaosa (endine SDV) ja Tšehhi.

Viimati nimetatud kaks maad eristuvad aga omakorda ateistide suure osakaalu poolest. Nimelt väitis 2008. aastal Chicago ülikooli NORCi instituudi korraldatud uuringus osalenud idasakslastest tervelt 52% ja tšehhidest 40%, et nad Jumalasse ei usu. Seevastu väitega, et isikuline Jumal on olemas, nõustus Ida-Saksamaal 8% ja Tšehhis 16% küsitletutest. Võrdluseks – 2015. aasta uuringu „Elust, usust ja usuelust“ järgi oli sellega täiesti või pigem nõus 28% Eesti elanikest.

Ateistid protestantide vastu

Mis puutub Saksamaasse, siis juba enne II maailmasõda täheldati selle suurtes linnades, ent ka mõnes maapiirkonnas rahva kirikust eemalejäämist. Seejuures paistsid usuleiguse poolest silma pigem protestandid kui katoliiklased.

Näib nimelt, et protestantlikele kirikutele ei tulnud kasuks seotus võimudega, mis eriti keisririigi ajal (1870–1918) võõrandas iseäranis töölisklassi ja haritlasi. Katoliku kirik seevastu kuigi suure riigipoolse soosinguga kiidelda ei saanud. Teisalt suutis ta ehk ka suurema kogukondlikkuse ja rahvalähedasema vagaduslaadi tõttu märksa edukamalt ilmalikustumisele vastu seista.

Hilisema Saksa DV aladel moodustasid aga just protestandid kõigist kristlastest umbes 90%. Samuti olid mõnel pool, eriti näiteks Saksimaal, mõjukad töölisliikumine ja sellega seotud kirikukriitilised sotsialistlikud parteid. Seetõttu pole ime, et ka kirikuelu näitajad olid seal juba kommunistliku režiimi alguses madalamad kui Lääne-Saksamaal. Näiteks Paul Froese ja Steven Pfaffi andmete kohaselt osales jumalateenistusel aastatel 1946–50 vähemalt kord kuus 69% läänesakslastest, kuid vaid 52% idasakslastest.

Ent Berliini müüri langemise ajaks olid need arvud juba vastavalt 43% ja 14%. Ka kirikute liikmete osakaal kogu rahvastikust langes idaosas kommunistliku diktatuuri ajal 90%-lt 30%-le, samas kui vaba maailma osaks olnud läänepoolsetes liidumaades oli see Saksamaa ühendamise ajal ikka veel üle 80%.

Seega on üpris ilmne, et Saksa DV võimude usuvastane poliitika mängis inimeste võõrandumisel kirikust otsustavat rolli. Ühelt poolt muutus usu avalik tunnistamine takistuseks elus edasijõudmisel, mistõttu jäid paljud idasakslased kirikust eemale. Ka oma lapsed kasvatasid nad üles ilmalikus vaimus.

Teemat uurinud autorid omistavad aga suurt tähtsust ka võimude poolt läbi viidud süstemaatilisele tööle kiriklike kombetalituste asendamiseks ilmalikega. Eriti oluliseks peetakse seejuures ilmalikku leeri (Jugendweihe), millest kommunistliku režiimi lõpukümnendeil võtsid osa peaaegu kõik riigis üles kasvanud teismelised.

Jugendweihe näol oli tegemist õieti juba XIX sajandil ellu kutsutud alternatiiviga kiriklikule konfirmatsioonile. Algselt võtsid sellest osa väga vähesed noored, kes olid üles kasvanud tugevate vasakpoolsete veendumustega perekondades. Ent 1950. aastatest alates muutsid Saksa DV võimud Jugendweihe poolsunduslikuks ja allutasid oma huvidele.

Taolise kommunistliku „leerikursuse“ raames jagati noortele täiskasvanuelus vajalikke teadmisi, ent tehti ühtlasi ka ideoloogilist, sealhulgas ateistlikku propagandat. Kursus lõppes piduliku tseremooniaga, mille käigus andsid noored ustavusvande sotsialistlikule riigile. Seejärel hakati neid kohtlema täiskasvanutena, mis muu hulgas tähendas sinatamise asemel teietamist.

Juba Saksa DV ajal tehtud uuringud näitasid, et Jugendweihe avaldas soovitud mõju – noorte seas levis lojaalsus valitseva režiimi suhtes ning koguni 4/5 neist väitis end mitte uskuvat Jumalasse. Ilmselt just seetõttu paistabki Ida-Saksamaa tänapäeval kogu maailmas silma mitte ainult kirikute vähese liikmelisuse, vaid ka massilise ateismi poolest.

Ometi pole ka pärast Berliini müüri langemist suutnud kirikud vabal Saksamaal üles kasvanud noori kõnetada ega veenda. Igatahes kirikute liikmete osakaal nende seas tõusnud ei ole.

Kirikule vastanduv rahvuslus

Tšehhis seevastu levisid tugevad kirikuvastased meeleolud juba siis, kui Austria-Ungari impeeriumi lagunedes 1918 iseseisev Tšehhoslovakkia riik tekkis. Ajendiks oli see, et Tšehhi aladel domineerinud katoliku kirikul lasus mineviku taak tiheda koostöö näol äsja langenud Habsburgide dünastiaga. Osalt just seetõttu oli tšehhi rahvuslikus ajalookäsitluses mõjule pääsenud hussiitlikku pärandit esile tõstev ja katoliku kirikule vastanduv narratiiv.

Nii juhtuski, et oma riigi sündi tähistanud rahvajõuk hävitas muu hulgas ka Praha raekojaplatsil seisnud neitsi Maarjale pühendatud ausamba. Peale selle lõi hulk rahvuslikult meelestatud tšehhi preestreid katoliku kirikust lahku ja asutas uue, nn Tšehhoslovakkia hussiitliku kiriku. Sellega liitus kohe sadu tuhandeid tšehhe. Lisaks torkab silma, et juba 1921. aasta rahvaloenduse ajal oli uue riigi Tšehhi osas üle 700 000 ilma usuta inimese (ligi 7,2% rahvastikust). Pilt oli hoopis teine kui Slovakkias, kus rahvuslik liikumine oli katoliku kirikuga sõbralikes suhetes – seal oli usuta ainult 0,25% rahvastikust.

Iseseisvuse esimestel kümnenditel näib kiriku positsioon Tšehhi ühiskonnas veidi paranenud olevat. Ent kohe järgnesid Natsi-Saksa okupatsioon (1939–45) ja seejärel kommunistlik režiim (1948–89), mille ajal kannatasid kirikud tugeva tagakiusamise all. Seetõttu anti ka Tšehhis lastele usulist kasvatust ainult eriti religioossetes peredes. Tulemus oli sama mis meil ja Saksa DVs: rahva enamus võõrdus nii kirikust kui usust.

Tõsi, teisalt suutis kirik küll leida ka tunnustust tänu oma teenetele dissidentlikus liikumises. Eriti väärib märkimist Tšehhoslovakkias 1960. aastatel organiseeritud põrandaalune katoliku kirik, mille loomise ajendas ametlike kiriklike struktuuride üle kehtestatud karm riigipoolne kontroll. Põrandaaluses kirikus ordineeriti muu hulgas salaja piiskoppe ja preestreid ning korraldati rangeid konspiratsioonireegleid silmas pidades hingehoidlikku tööd. Ning kui saabus vabadus, tabas ka Tšehhit korraks samasugune kirikubuum nagu meil. Ent varsti jäid pühakojad sealgi uuesti tühjaks.

Viimastel aastakümnetel pole katoliku kiriku mainele hästi mõjunud vaidlused riigiga kommunistide poolt võõrandatud varanduse tagastamise üle, sest sellega seoses toimunud pikaleveninud tingimine jättis kirikujuhtidest rahaahne mulje.

Ja siiski on katoliku kirik omandamas Tšehhis ehk varasemast vähem vastuolulist mainet. Üheks märgiks selle kohta võiks olla saja aasta eest mahakistud Praha neitsi Maarja samba taastamine 2020. aastal. Teisalt ei saa unustada, et seegi sai teoks alles pärast pikki ja ägedaid vaidlusi. Ning pealegi langeb Tšehhis jätkuvalt kristlike kirikutega seotud inimeste arv, nagu viimaste rahvaloenduste andmed näitavad.

Nii oli 2011. aastal roomakatoliiklasi Tšehhis 10%, protestante 1% ja muid kristlasi samuti 1%. Lisaks nimetas 7% tšehhidest end usklikuks, kuid ei seostanud ennast ühegi konfessiooniga. Üle kolmandiku rahvast aga kinnitas, et nad ei ole religioossed, ning ligi pool jättis usku puudutavale küsimusele üldse vastamata.

Mullu taastatud neitsi Maarja sammas Praha raekojaplatsil. Esialgne sammas hävitati 1918. aastal Tšehhoslovakkia iseseisvumise aegu, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=91255597. Mojmir Churavy.

Sarnased Eestiga

Kokkuvõttes võib nentida, et Ida-Saksa ja Tšehhi elanike massilise usust ja kirikust võõrdumise juures mängis otsustavat rolli muidugi kommunistlik diktatuur. Ent ateistlike võimude nii suurt edu saab seletada siiski ainult asjaoluga, et kirik oli seal juba varasemalt nõrgem kui teistes idabloki riikides.

Sama kehtib kindlasti ka Eesti puhul, kus tihe seotus tsaariaegsete võimude ja baltisaksa ülemkihiga kammitses luteri kiriku püüdlusi ka iseseisvunud Eesti ühiskonnas kaalukat rolli mängida. Nagu Tšehhis katoliku kirik, jäi ta pealegi ka rahvuslusega nõrgalt seotuks. Ida-Saksamaaga sarnaselt soodustas meie maa ilmalikustumist aga protestantlik taust.

Igatahes ei saa eestlastegi praegust kirikuleigust ainult nõukogudeaegse ateistliku režiimi süüks ajada. Sarnastes oludes elasid ju ka näiteks leedulased ning Eesti enda venelased, kelle seas nii religioossus kui kristlik identiteet märksa tugevamaks on jäänud.

Rain Soosaar

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)