Esileht » Arvamused » Arvamus »

Euroopa Liidu põhikiri

04.06.2003 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Euroopa Liidu (EL) põhiseaduse esialgses eelnõus ei mainita sõnagagi Jumalat ega ristiusku.
Preambulas viidatakse üksnes Euroopa kultuurilisele, usulisele ja humanistlikule pärandile. Selline oli teade, mis jooksis läinud reedel uudistest läbi. Jäi mulje, et Eestis see erilist tähelepanu ei äratanud. Samas seisab meil ees rahvahääletus, milles otsustame, kas tahame kuuluda ühinenud Euroopasse või jääda sellest välja.
Teate taga seisab Euroopa tulevikukonvendi töö, mille eesmärgiks on koostada laieneva liidu konstitutsioon. Lõpptulemuse peaks kinnitama valitsustevaheline konverents, mis toimub oktoobris. EL liidrid arutavad vahetult enne jaanipäeva põhiseaduse projekti veel Kreekas. Aega pole palju. Pealegi lähevad nii seniste liikmesriikide kui ka kandidaatriikide seisukohad mitmes põhiküsimuses lahku.
Kirikud kui valitsusvälised organisatsioonid ei ole esindatud konvendis ega selle temaatilistes töörühmades. Kuid nad jälgivad väga tähelepanelikult, kuidas kulgevad põhikirja väljatöötamisega seotud vaidlused. Põhilise töö teevad selles suhtes Euroopa Kirikute Konverents, kelle kaudu on esindatud ka meie kirik, ja roomakatoliku kiriku Euroopa piiskoppide konverents. Laienemisprotsessis ei ole tegemist ju ainult EL struktuuride kindlaksmääramise ja ülesannete jaotamisega, vaid ühtlasi selle rahvusriikide ainulaadse ühenduse õigusliku ja vaimse alusega.
Euroopa komisjoni endine esimees Jacques Delors on kutsunud kirikuid üles hoolitsema Euroopa «hinge» eest. Kui kõneldakse Euroopa hingest, mõeldakse ühiseid väärtusi, mis on kasvanud välja ühistest juurtest – Ateenast, Jeruusalemmast ja Roomast. Need on vabadus, demokraatia, inimõiguste austamine ja solidaarsus, mille juurde kuulub iga rahva ajaloo, kultuuri ja traditsioonide austamine. EL liikmesriigid – praegused ja loodetavad uued – on kohustatud neid järgima.
Oma ettepanekutes nõuavad kirikud, et konstitutsiooni oleks ankurdatud Jumala mõiste. Miks on see vajalik? Põhjus on lihtne ja ühene: inimene vajab inimesena kaitset. Teadlikkus oma vastutuses Jumala ees ei luba inimesel tõsta iseennast kõige mõõdupuuks ja viimaseks instantsiks. Seostatus Jumalaga on kaitseks inimese instrumentaliseerimise ja totalitaarsete kiusatuste vastu. Lihtsamalt öeldes tähendab see omaksvõttu, et inimene ei ole ise jumal, vaid ta võimule ja võimetele on seatud piirid.
Konvendi juhi, Prantsusmaa ekspresidendi ja katoliiklase Valery Gisgard d’Estaingi jaoks on kristlik usk igaühe eraasi, mis ühiskonda ega riiki ei puuduta. Euroopa vasakpoolsed parteid omakorda kardavad solvata meie maailmajaos elavaid miljoneid moslemeid, juute ja teisi usurühmitusi, kui liidu põhikirja võetakse viide Jumalale ja ristiusule.
Vääriti mõistetud ja aegunud liberaalsuses jätavad nad arvestamata, et usuvabaduses on oluline selle sotsiaalne, kollektiivne ja korporatiivne mõõde. On selge, et kui kristlike kirikute häälest ei piisa selle meeldetuletamiseks, siis teevad seda varem või hiljem islami kasvavad kogukonnad Euroopas.
Kristlikud kirikud kui Euroopa kodanikeühiskonna kõige mõjukamad esindajad näevad selgelt kunagise kristliku maailmajao täielikku ilmalikustumist. Kuid niisama selgelt näevad nad oma vastutust Jumala ees Euroopa tuleviku pärast. Kui me, eestlased, seisame valiku ees, kuhu kuuluda – kas läände või itta –, siis ärgem unustagem oma minevikku, usutunnistust ega seda, et Jumalale selja keeranud maailmas peame enamasti tegema valiku halva ja veel halvema vahel.
Jaan Kiivit,
peapiiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)