Esileht » Arvamused » Arvamus »

Euroopa Kirikute Konverents

08.12.2006 | | Rubriik: Arvamus

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kuulub järgmistesse rahvusvahelistesse kiriklikesse organisatsioonidesse: Kirikute Maailmanõukogu, Luterlik Maailmaliit, Euroopa Kirikute Konverents, Euroopa Evangeelsete Kirikute Osaduskond (endine Leuenbergi Konkordia) ja Porvoo Leping.

Lisaks nendele on EELK kuulunud Kristliku Rahukonverentsi (ei eksisteeri) ning Euroopa Oikumeenilise Noortenõukogu koosseisu. Kõik loetletud organisatsioonid on loodud pärast II maailmasõda, kuigi palju eeltööd oli tehtud maailmasõdade-vahelisel perioodil ja osaliselt isegi enne I maailmasõda.

Eesti Kirik alustab pikaajalise projektiga ja püüab autorite kaasabil käsitleda nende organisatsioonide olemust.

Euroopa Kirikute Konverentsi (Conference of European Churches, Konferenz der Europäischen Kirchen, edaspidi EKK) puhul tuleb eraldi käsitleda kahte aspekti: EKK tegevuse peajoon, mida tähistavad assambleed, ning EKK ja roomakatoliku kiriku ühine tegevus, mida tähistavad Euroopa oikumeenilised kogunemised.

Kunagi ei tohi unustada ega jätta esile tõstmata asjaolu, et peapiiskop Jaan Kiivit sen oli üks EKK mõõtuandvatest asutajatest ning esimestest presidentidest. EKK loodi järgnevatel põhjustel: Euroopas tekkinud Kirikute Maailmanõukogu (KMN) muutus kiiresti ülemaailmseks organisatsiooniks ülemaailmsete huvidega, kuigi põhiosa rahast tuli ka edaspidi Euroopast, ja vaja oli oikumeenilist organisatsiooni, mille tegevus keskenduks Euroopale.

EKK andis võimaluse väiksematele kirikutele, kes suuruse tõttu ei pääsenud KMN liikmeskonda. Võimalus anti ka nendele sotsialistlike riikide kirikutele, kelle ligipääs teistele oikumeenilistele organisatsioonidele oli kuni 1960ndate I pooleni suletud. Üheks põhjuseks oli ka nn võitlus rahu eest, ainuke valdkond, kus kirikul oli kaasakõnelemiseks selge võimalus. Kindlasti oli see põhjuseks, miks EELK on EKK asutajaliige.

Ettevalmistavad konverentsid

1950ndate keskel toimus kaks koosolekut, kus arutati EKK asutamist: 1955. ja 1957. a Liselundis (Taani). Viimasest võttis osa ka peapiiskop Jaan Kiivit sen. Alles 1959. aasta alguses Nyborgis (Taani) toimunud konverentsiga loetakse EKK asutatuks.

Sellest konverentsist võttis osa 80 mittekatoliiklike kirikute esindajat Euroopa 20 maalt ja see toimus teemal «Euroopa kristlus tänapäeva ilmalikustunud maailmas». Nyborg I ei võtnud vastu EKK põhikirja ega andud EKK-le organisatoorset kuju, vaid oli pigem konverentsiks, mis arutas aktuaalseid kirikliku elu küsimusi Euroopas.

Samasugused olid Nyborg II 1960. a teemal «Kiriku teenistus muutuvas maailmas» ja Nyborg III 1962. a teemal «Kirikud Euroopas ja kaasaegse inimese kriis». Kõigil neil osales peapiiskop Kiivit sen.

1964. a toimus Nyborg IV teemal «Koos elada kontinentide ja põlvkondadena» mootorlaeval Bornholm, mis seilas Kattegatt’is. Üheks assamblee pidamise põhjuseks mootorlaeval oli asjaolu, et kõik delegaadid ei saanud Taani viisat, kuid peamiseks põhjuseks oli EKK esimese põhikirja vastuvõtmine ja presiidiumi ning nõuandva komisjoni valimine. Esimesse presiidiumi kuulusid maapiiskop Lilje Hannoverist, tollane ülempiiskop Aleksi (praegu patriarh Aleksius II), peapiiskop Kiivit sen, dr Emmen (Holland, reformeeritud) ja piiskop Sigg (Zürich, metodist).

Ülempiiskop Aleksi kohta võib öelda «Tulin ja võitsin». Tõenäoliselt oli üheks põhjuseks asjaolu, et peapiiskop Kiivit sen ei suutnud või ei tahtnud enam olla NLiidu ideoloogiliseks hääletoruks, millisesse rolli sobis tunduvalt enam hilisem patriarh Aleksius.

Uued esindajad Eestist

5. assamblee (nüüd võis seda juba assambleeks nimetada) toimus Pörtschachis (Austria) 1967. a teemal «Teenida ja lepitada. Euroopa kirikute ülesanne tänapäeval». Moodustati kolm töögruppi teemadel: «Euroopa kirikud ja teiste kontinentide kirikud», «Teenimine», «Eklesioloogia». Otsustati luua peasekretäri amet ja rajada sekretariaat.

6. assamblee oli taas Nyborgis 1971. a teemal «Jumala sulane, inimeste sulane».

7. assamblee toimus Engelbergis (Šveits) 1974. a teemal «Olge sõna tegijad – ühtsus Kristuses ja rahu maa peal». Nendel kolmel assambleel ei olnud EELK esindajaid. Mul puuduvad andmed, kas põhjuseks oli Jaan Kiivit sen «vari» või ei lubanud Moskva EELK esindajaid saata või (kõige tõenäolisemalt) ei olnud lihtsalt sobivaid inimesi, kes oleks tundnud huvi EKK töö vastu.

8. assamblee oli Chanias (Kreeta) 1979. a teemal «Püha Vaimu väes – vabad selle maailma jaoks». Sellele assambleele kutsuti EELKst kolm inimest ja üks kuni 25aastane noor, kui kirik tema eest maksab. Aasta varem EELK peapiiskopiks valitud Edgar Hark püüdis sinna kaasa võtta õpetaja Jaan Kiivit jun, kuid kuna viimane ei saanud NLiidust väljasõitmiseks viisat, keeldus sõidust ka peapiiskop. Samas võttis assambleest osa nn vennaliku delegaadina värskelt EMK superintendendiks valitud Olav Pärnamets, kuigi EMK ei olnud veel EKK liige.

9. assamblee toimus 1986. a Stirlingis (Šotimaa) teemal «Au olgu Jumalale – ning maa peal rahu» ja sellest võttis osa EELK esindajana assessor Toomas Paul. Assamblee võttis vastu läkituse, mis tõlgiti ja saadeti kõigile kogudustele.

Liitus Eesti Kirikute Nõukogu

10. assamblee toimus 1992. a Prahas teemal «Jumal ühendab – olla uus loodu Kristuses» ja sellest võtsid osa EELK esindajatena piiskop Einar Soone, välissuhete sekretär Erki Silmet ja Pille Valk. Erki Silmet hukkus veidi hiljem autoõnnetuses ning EELK kaotas võimeka ja perspektiivika oikumeenilise kaastöötaja.

Prahas revideeriti põhjalikult EKK põhikirja, mis muu hulgas tähendas 35liikmelise keskkomitee valimist, selle seast valiti 8liikmeline presiidium. Prahas valiti keskkomitee liikmeks Renata Ambrazevichiene Leedust, kes valiti tagasi keskkomiteesse järgmisel assambleel Grazis.

Kuna Prahas läbi viidud põhikirjamuudatused võimaldasid rahvuslikel kirikute nõukogudel ja oikumeenilistel organisatsioonidel saada EKK assotsieeritud liikmeteks, kasutas järgnevatel aastatel seda võimalust rida organisatsioone. Eesti Kirikute Nõukogu sai EKK assotsieerunud liikmeks 2003. a alguses.

Kuigi assambleesid oli otsustatud pidada 6aastase vahega, peeti 11. assamblee vastavalt 1995. a Assisi keskkomitee otsusele hoopis 1997. a. Põhjuseks oli Euroopa II oikumeeniline kogunemine, mis oli vahetult enne assambleed Grazis. Nii toimus assamblee samuti Grazis (Austria), teemaks oli «Ühiselt koos Kristusega» ning sellest võtsid EELK esindajatena osa piiskop Soone ja õpetaja Peeter Kaldur.

Eesti esindaja keskkomitees

Assamblee otsustas liituda EECCSga (Euroopa Oikumeeniline Komisjon Kirik Ühiskonnas), mis sai teoks alates 1999. a 1. jaanuarist. Uue komisjoni ülesanne on haarata kirikuid Euroopa integratsiooniprotsessi, teostada poliitiliste institutsioonide ja organisatsioonide monitooringut (nagu Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu, Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon Euroopas, ÜRO jt), pidada regulaarseid kontakte nendega nii EKK kui selle liikmeskirikute ülesandel.

Seni viimane, 12. assamblee oli 2003. a Trondheimis (Norra) teemal «Jeesus Kristus tervendab ja lepitab: Meie tunnistus Euroopas» ja sellest võtsid EELK esindajatena osa piiskop Soone, õp Kaldur ja toonane konsistooriumi välissuhete sekretär Kadri Metsma, kes valiti EKK keskkomitee liikmeks. Samuti valiti keskkomitee liikmeks Läti ELK esindaja Anita Jakobsone.

Trondheimis oli ka värskelt EKK assotsieeritud liikmeks saanud Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär Eerik Jõks. Trondheimis valiti 40liikmeline keskkomitee, kes oma I istungil sama aasta detsembris Genfis andis konkreetsed ülesanded keskkomitee liikmetele.

Kuigi E.E.L.K. on EKK liige, on E.E.L.K. esindajad väga vähe osa võtnud EKK assambleedest ja muudest üritustest.

Kolme esindajad koos

1978. a toimus Chantilly’s (Prantsusmaa) I oikumeeniline kohtumine teemal «Olla üks, et maailm usuks», mis sisuliselt avas EKK ja roomakatoliku CCEE (Euroopa Piiskoplike Konverentside Nõukogu) vahelise koostöö. II oikumeeniline kohtumine toimus 1981. a Lųgumkloostris (Taani) teemal «Kutsutud üheks lootuseks – oikumeeniline osadus palves, tunnistamises ja teenimises». III oikumeeniline kohtumine oli 1984. a Riva del Gardas (Itaalia) teemal «Ühiselt usku tunnistada – lootuse allikas», mis valmistas otseselt ette Euroopa I oikumeenilist kogunemist.

IV oikumeeniline kohtumine oli 1988. a Erfurdis teemal «Sinu riik tulgu» ja V oikumeeniline kohtumine 1991. a Santiago de Compostellas (Hispaania) teemal «Sinu sõnale toetudes – misjon ja evangeliseerimine tänapäeva Euroopas».

1989. a toimus Baselis (Šveits) Euroopa I oikumeeniline kogunemine teemal «Rahu õigluses», millest võttis osa 700 delegaati ja mis oli esimeseks korraks pärast suure skisma algust 1054. a, mil tulid kokku kõigi kolme peamise kristliku voolu esindajad. Roomakatoliku kiriku ning kõigi ülejäänud Euroopa kirikute ametlikke esindajaid oli võrdne arv. Selle oikumeenilise kogunemise muutis võimalikuks poliitilise kliima oluline muutus ja selle esimeseks märgiks oli KMN Vancouveri assamblee 1983. a.

Baltikum andis seletuse

Väga oluline oli Baseli kohtumise ettevalmistamisel Helsingi lõppakt 1975. a ning osavõtvate riikide ring määratleti just sellele dokumendile allakirjutanute kaudu. Poliitiliste olukordade muutumise väliseks märgiks oli kindlasti ka «kolme maa rännak», mil kõik osavõtjad ilma viisade ja passikontrollita läbisid kolme riigi – Šveitsi, Saksamaa ja Prantsusmaa – territooriumi.

11 osavõtjat Baltikumist esitas nn vähemusseletuse Hitleri-Stalini pakti (Molotov-Ribbentropi pakti) kohta, mis oli ilmselt maksimaalselt võimalik selle ajastu oikumeenilisel kogunemisel. Eestist võtsid antud assambleest delegaatidena osa peapiiskop Kuno Pajula, assessor Toomas Paul, assessor Peeter Kaldur, EMK esindajana superintendent Olav Pärnamets koos abikaasa Urvega ning EYCE esindajana ja stjuuardina aseõpetaja Heino Nurk.

Euroopa II oikumeeniline kogunemine koos CCEEga (Basel II) teemal «Lepitus: Jumala and ja uue elu allikas» toimus Grazis 1997. a vahetult enne EKK assambleed. Sellest võttis samuti osa 700 delegaati, kokku oli osavõtjaid üle 10 000. Võrreldes Baseliga oli kogunemine tunduvalt vähem politiseeritud, mis andis võimaluse otsida dialoogi usus. Olulist rolli mängis poliitiline ümberorienteerumine, mis tõi sageli kaasa ka konfronteerumist ja mis lükkas Basel II toimumise algselt plaanitud 5 aastalt 8 aastale ja määratles kogunemise teema.

Kogunemise sidumine Grazi assambleega oli otseselt põhjustatud finantsvajadustest, mis aga ei aidanud kaasa sisulisele tööle ei oikumeenilisel kogunemisel ega assambleel. Kogunemisest võtsid delegaatidena osa piiskop Soone, kes oli ka EKN esindaja, õp Kaldur ja Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi esindajana Aivar Sarapik.

Ettevalmistav koosolek Tallinnas

Euroopa oikumeeniline kogunemine, mida algselt nimetati III kogunemiseks, toimus seoses uue milleeniumi saabumise ning ülestõusmispühade ajalise kokkulangemisega nii ida- kui lääneriitusel 2001. a Strasbourgis ning osavõtjaid oli suhteliselt vähe: 50 kummaltki poolelt. Peamiseks arutusel olnud teemaks oli Charta Oecumenica, mille on praeguseks ühel või teisel moel aktsepteerinud kõik EKK liikmeskirikud.

Kuna Strasbourgi kokkutulekul oli vähe esindajaid, toimub Euroopa III oikumeeniline kogunemine 2007. a septembris Sibius (Rumeenia) teemal «Kristuse valgus paistab kõige üle. Lootus uuenemiseks ja ühtsuseks Euroopas». Arvestatakse 2200 delegaadiga ning tuhandete lühiajaliste ja pikaajaliste osavõtjatega. 9 kogunemise allteemat, mis on seotud Charta Oecumenica paragrahvidega, liituvad kolmeks: Kristuse valgus ja kirik, Kristuse valgus ja Euroopa, Kristuse valgus ja maailm.

Sibiu kogunemise ettevalmistamiseks peeti jaanuaris 2006 koosolek Roomas, millest võttis osa 150 delegaati ja 2007. a alguses toimub koosolek Wittenbergis umbes sama suurele koosseisule. 7. detsembril toimus Tallinnas Sibiu kogunemisest osavõtjatele ettevalmistav koosolek.

Peeter Kaldur,

,

EELK välissuhete komisjoni liige

Huvitavaid fakte

* Euroopa Kirikute Konverents loodi 1959. aastal.

* Hõlmab endas 126 esindajat ortodoksi, protestantliku, katoliku ja anglikaani kirikust, samuti 43 assotsieerunud liikmesorganisatsiooni.

* Organisatsioonis käsitletavad põhiteemad: Charta Oecumenica, integratsioon Euroopas, bioeetika, majandus ja sotsiaalia, keskkond, naised, religioonidevaheline dialoog.

* EKK peakorterid asuvad Genfis, Brüsselis ja Strasbourgis.

* EKK keskkomitee liikmeks Eestist on Kadri Metsma.

* Komisjonid: Kirikud dialoogis, Kirik ja ühiskond, Kirik solidaarsusprotsessis.

* XIII (III oikumeeniline) assamblee toimub 3.–9. septembrini 2007 Sibius Rumeenias, teemaks «Kristuse valgus paistab meile kõigile. Euroopa ühtsus ja uuenduse lootus».

2 Kommentaari artiklile “Euroopa Kirikute Konverents”

  1. Külaline ütleb:

    tahas teada kas põrgu on olemas vä :grin :grin

  2. Külaline ütleb:

    Lisaks nendele on EELK kuulunud Kristliku Rahukonverentsi (ei eksisteeri)… Kas siis ENAM ei eksisteeri või? Või on annihileerunud ei eksisteeri segi mitte ajaloos?

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)