Euroopa keha ja hing

Euroopa Liidu laienemisega seoses on järjest rohkem ja valjemalt hakatud rääkima väärtustest ja ühisest vaimsest põhjast Euroopas. Otsitakse nn Euroopa hinge tema keha – majanduse ja poliitika – kõrvale.
Teadagi, küsimuse all on seegi, mis on Euroopa. Teisisõnu, kust jooksevad tema piirid. Heaks näiteks poliitilises plaanis on selle kohta debatt Türgi võimaliku kuulumise üle Euroopa Liitu. Kas riik, mille aluspõhjaks on idamaine islami kultuur, saab kuuluda (vähemalt ajalooliselt) kristlikku Euroopasse? Kas Türgi viis (õhtumaises mõttes) inimõigustest mitte kinni pidada on aktsepteeritav?
Isegi kui Euroopa piire väga kitsalt tõmmata, mahub nende sisse täna palju rohkem kirjusust kui kunagi varem viimase tuhande aasta jooksul. Euroopas on tekkinud arvukad teistsuguse religioosse taustaga ja teistelt mandritelt pärit immigrantide kogukonnad. Ja samas – kunagi ülekaalukalt kristlik Euroopa on valdavalt ilmalikustunud.
Nagu sotsioloogiline Euroopa väärtusuuring näitab, pole ka kõige tugevama kristliku taustaga Euroopa riikides enam tohutut vahet usklike ja uskmatute või agnostikute suhtumise osas eetilistesse väärtustesse.
Traditsioonilistest kristlikest väärtustest ollakse piisavalt eemale jõudnud. Ning samas, kirikuid, kes ju esmalt Euroopa hinge otsima peaksid, peaks see küsima panema, missugused on ehedad kristlikud väärtused. Ja millised on lihtsalt üldinimlikud väärtused.
Ka Euroopa kirikute siseses dialoogis ilmnevad kristlasi ühendavate väärtuste osas erinevad tendentsid. Nädalavahetusel Tallinnas kogunenud Euroopa juhtivad oikumeenikud seisid väga teravalt selle fakti ees.
Kui katoliku ja õigeusu kirikud rõhutavad traditsiooni ja traditsioonilisi väärtusi, siis protestantlikud kirikud suhtestuvad traditsionaalsesse kriitilisemalt ja hindavad ümber ajaloos enesestmõistetavaks peetud seisukohti. Kuigi, tõepoolest, liberaalsete ja konservatiivsete seisukohtade vaheline joon ei jookse vaid kirikute vahelt, vaid kirikute seest.
Tänases oikumeenilises liikumises on tahaplaanile jäänud küsimus sellest, mis kirikuid ajalooliselt lahutab ning kuidas me seda ületada saame. Tekkinud on uued erisused, mis reeglina kuuluvad mitte traditsioonilise dogmaatika, vaid kaasaegse eetika valdkonda.
Kas ja millistel tingimustel on abort lubatav? Mida peale hakata kiiresti areneva geeniuuringu võimalustega? Kas samasoolisi inimesi saab koosellu õnnistada ja pidada kiriku täisväärtuslikeks liikmeteks? Sellised küsimused vaevavad täna nii oikumeenikute kui ka teoloogide päid.
Kas nendele ühtse ja ühese vastuse leidmine kristlaskonnas võimalik on ja kas Euroopa hing üles leitakse, seda näitab küll vist ainult aeg.
Tauno Teder