Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Euroopa Achilleuse kand

06.04.2016 | | Rubriik: Ühiskond

Euroopa välispiir peab pidama ja immigratsioon peab olema kontrolli all. Selles protsessis ei tohi me kaotada oma identiteeti. Internet

Kas midagi on pildil viltu, kui ühe rüütliordu (kes oma põhikirjaliseks eesmärgiks peab muu hulgas aadelkonna edendamist ja aadlisuguvõsade loomist Eestis, rüütelliku vaimu ning kristliku moraali taastamist ja arendamist ühiskonnas) pearüütel, suurprior ja krahv Don Viktor (alias Viktor Vassiljev) kutsub üles inimvihkajalikule vägivallale, sundsteriliseerimisele ning põgenike füüsilisele hävitamisele?
See, mis aadlikele tundub lihtne, ei pruugi seda lihtrahvale mitte olla, mistõttu tunduvad Don Viktori «suured mõtted» kui pärlite sigadele (Mt 7:6) loopimine. Ma ei ole pädev ütlema, kuidas sobivad (uus)aadellikkusega üleskutsed Euroopasse suunduvad pagulaste paadid koos põgenikega uputada, kuid kristliku moraaliga, mida ordu peaks väidetavalt taastama ja arendama, see küll kuidagi ei klapi.
Põgenikeprobleem on tõsine ja seda võib ka kogu kristliku Euroopa Achilleuse kannaks nimetada. Samas tuleb endale aru anda, et Euroopa islamiseerimine ei alanud Süüria sõjaga – Euroopa islamiseerimine on Euroopa poliitilise eliidi kaua kestnud selgrootu ja naiivse multikulti ning lahtiste uste poliitika tulemus.
Üsna hirmutav on vaadata, kuidas inimmassid lihtsalt jalutavad, lapsed süles, üle selle orograafilise või geomeetrilise joone, mida riigipiiriks on harjutud nimetama. Euroopa piirid ei pea – kelle otsuste tulemus see on? Niisamuti ei pea ka Euroopa idapiir, mille ühte juppi eestlased valvavad.
See, et me oma piirijupi lõpuks võsast üles leidsime, on iseenesest positiivne, aga kuidas takistada inimmassil seda takistamatult ületamast, hoopis teine asi. Ka see, kui meil oleks piiril relvastatud mehitatud valve, ilmselt palju ei muudaks. Küsimus on ju selles, kui suur peab olema see euro­amokki jooksev kriitiline inimmass, kellele meie tublid piirivalvurid enam vastu ei saa. On see 50, 100, 500?
Kes on see, kes hakkab piiril naisi ja lapsi tulistama või Peipsil paate koos põgenikega uputama? Kas Don Viktor ja teised Eesti uusaadlikud? Päris piiri kaitsmine ei ole arvutimäng ja droonide lennutamine.

Euroopa ajaloos on ikka ja jälle olnud päevakorras islami pealetungi tõrjumine. Üheks märkimisväärsemaks võiduks tuleb pidada tänapäeva Prantsusmaale nime andnud Frangi riigi majordoomuse (kuninga koja- ja sõjalise kaaskonna ülem) Karl Martelli vägede võitu 732. aasta Toursi lahingus.
Martell võitis araablasi ning pärast seda ei ole nad enam nii sügavale Euroopasse tunginud. Seda võitu peetakse õigustatult otsustavat tähtsust omavaks, millega päästeti Euroopa kristlik tsivilisatsioon muslimite invasioonist – vähemalt selleks korraks.
Euroopa on sõjas ja see on tsivilisatsioonide sõda. Rahvastevahelised vastasseisud ei kao kunagi – riikidevahelised asenduvad poliitiliste ja sõjaliste kokkupõrgetega erinevate kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel. Maailm on taas astumas «ususõdade ajastusse», milles puuduvad konventsionaalse sõja reeglid ja piirangud. Räägitakse hübriidsõjast (mida iganes see ka ei tähenda), terrorismist, kübersõjast vms.
Üheks võimaluseks on ka Euroopa muslimitest võõrtöölistega üle ujutada ja mõne põlvkonna pärast demokraatlikel valimistel võim võtta ning põhiseaduse muutmise läbi islamiseadused Euroopa kristlastele ja teistele, sh usuleigetele, kohustuslikeks muuta. Selleks ei pea juba praegu enam ühtegi muslimit üle piiri juurde tulema.
Teame ju omast käest, et Euroopa üheks tunnuseks tänapäeval on vähene sündivus. Aga mida Piibel selle kohta ütleb? Usuleigele eurooplasele mitte midagi, tundub, et ka kristlasele suurt midagi. Aga kirjutatud on: «Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele» (1Ms 1:28). Muslimid näikse Piiblit sõna-sõnalt võtvat.

Seda demograafilist murdepunkti ära ootamatagi on esimesed katsed muslimite võiduga lõppemas. Näiteks käskis kohalik kohus eelmisel aastal maha võtta Loode-Prantsusmaal Ploërmeli linnas avalikul väljakul asuva paavst Johannes Paulus II kuju, kuna selle kohal oleval võlvkaarel on rist kui religioosne sümbol.
Kohtu hinnangul on religioosse kujutise avalik eksponeerimine vastuolus riigi ja kiriku lahususe põhimõttega, mistõttu kuju tuleb kuue kuu jooksul maha võtta. Teadagi on Prantsuse riigil tugev ilmalik traditsioon, aga antud juhtumi puhul räägitakse riigivõimu vastutulekust muslimitele, keda selliselt eksponeeritud rist solvavat (sic!).
Kas järgmisena võetakse ette kristlaste kirikuhoonete ristid? Arvata võib. Euroopa liidritele pidanuks ju ajaloolise kogemusena teada olema, et muslimid ei kohandu kristlastega – seda pole kunagi juhtunud ega hakkagi juhtuma.

Usuleigel Euroopal selles ususõjas erilisi väljavaateid ei ole. Kristlus pole isegi mitte euroopalik väärtus (sic!), mille nimel sõdida. Kui ei usu, siis lugege Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (osa Lissaboni lepingust), kus peaks euroopalikud väärtused kajastuma (sealt on leitavad sellised nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine).
Olen aru saanud, et Euroopa kristlusele toetumist ei saavat rõhutada seetõttu, et teisi religioone (nt islamit) mitte solvata. Sellise «poliitilise korrektsusega» kaugele ei purjeta!
Aga mis on siis lahendus? Kas võimalik «konservatiivse Euroopa taassünd» ja proeuroopalikud deklaratsioonid lahendavad midagi? On selle lahenduse nimeks kodusõda, mis osalt juba tuure võtab? Kuidas olukorda kontrolli alla saada või tuleb leppida, et nii ongi määratud juhtuma?

Vaja on uut usulist äratust! (Põlis)eurooplased peavad lahutama «väärtusliku tühisest» (Jr 15:19) ja otsima Jumala lähedust. Lubatud on: «Ja mina teen sind kindlaks vaskmüüriks selle rahva vastu; kui nad võitlevad sinu vastu, siis nad ei võida sind, sest mina olen sinuga, et sind aidata ja päästa /…/ Ja ma päästan sind kurjade käest ning lunastan vägivallavalitsejate pihust.» (Jr 15:20–21) Euroopa peab expressis verbis deklareerima, et kristlus on Euroopa alustala ja aluspõhiväärtus.
Siseriiklik misjonitöö peab kristlaste arvu märkimisväärselt suurendama. Tõsine diskussioon religiooniõpetuse kooliprogrammidesse sisseviimise üle tuleb taastada. Tasub üle vaadata ka see, kuidas süvendada riigi ja kiriku koostööd.
Kindlasti pole praegustel põliseurooplastel mingit šanssi, kui ei hakata lapsi tegema. Kui meditsiinilisi takistusi ei ole, peaks igas europeres vähemalt kolm last kasvama.
Usuringkondade kõigil tasanditel tuleb aktiveerida tõsiseltvõetav religioonide dialoog ja indigenisatsioon.
Euroopa välispiir peab pidama ja immigratsioon peab olema kontrolli all! Sõjapõgenikke tuleb aidata nende kodumaale maksimaalselt lähedal, mitte Euroopa südames. Eelöeldu ei tähenda, et hädasolijaid ei peaks üldse vastu võetma, kuid vastuvõtmine peab olema hästi kontrollitud ja juhitud protsess, mis põhineb Euroopa ühtsel ja mõtestatud migratsioonipoliitikal. Selles protsessis ei tohi me kaotada oma identiteeti.
Poliitikud peavad looma korra, mis ei võimaldaks ühelgi töövõimelisel sisserändajal tööd tegemata ära elada ning abivajajatele jagatavad toetused ei tohiks ületada seda miinimumi, mida riik oma hädasolijatest kodanikele tagab. Ka Piibel ütleb, et: «Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal» (3Ms 19:34).
Urmas Arumäe,
EBSi õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent
vandeadvokaat
EELK Usuteaduse Instituudi magistrant

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)