Esileht » Arvamused » Arvamus »

Euro – rahvusliku identiteedi kadumine või uus elu?

05.01.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Vahel tundub, et juba ainuüksi mõte aastanumbri vahetumisest tekitab inimestes suure ootusärevuse kõrval ka mingit seletamatut ebakindlust. No hinnad ju alati tõusevad ja arvutid lähevad segaseks ning miski on ikka kuidagi nii teisiti.
Alanud aasta esimesel päeval seisime fakti ees, et edaspidi näeme oma armsaid kroone vaid koduses arhiivis või muuseumis. Olen end paar korda tabanud mõttelt, et nüüd siis näen ära juba teise rahareformi oma elus ja loodan, et kolmandat ei tule. Kui aga meenutada esimest …
Olin 11aastane, kui Võru kesklinnas asuva väärika pangahoone juurde ennast ema, venna ja õega sappa seadsime, et rublad täitsa oma Eesti kroonide vastu vahetada. Järjekord ja aeg ootamiseks oli pikk, aga kui oma lubatud 150 krooni kätte saime, siis oli õhin suur. Millised nad on? Mis piltidega? Kas samast paberist? Kodus vaatasime kõik rahatähed veel omakorda üle ning iga laps sai ühe krooni.
Mul oli nahast rahakott, selline trukiga. Ühekroonine ei mahtunud sinna sisse. Murdsin selle siis pooleks ja käisin temaga päevi ringi, mõeldes, mida osta. Viimaks sooritasin ostu Võru piimakombinaadi vastas asuvas toidupoes, mille letid olid tühjad, nagu ikka. Ostsin paki Kalevi piparmündinätsu, mis maksis 50 senti. Sain tagasi 50sendise kuldselt särava uhiuue raha.  
Seekord mul õhinat küll pole – on pigem leppimine olukorraga ja lootus, et selline samm annab tõepoolest meie riigi arengule olulise tõuke. Kohati valdab ka kahjutunne või nostalgia: kõik, mis on «oma» ja erinev, on ju ikka miski, millest kergekäeliselt ei loobu. Tundub, et paljudel eestlastel on samasugune hoiak.
Lugedes erinevaid arvamusi euro tuleku kohta, jääb mulje, et ülevoolavat vaimustust on ikka suhteliselt vähe, pigem ollaksegi ükskõiksed või negatiivsed. Üks sõber teadis naljaga pooleks öelda, et eurokalkulaatoreid on ta näinud laste mänguasjade hulgas rohkem kui ühes Eesti kodus …
Ühe peamise argumendina on välja toodud see, et kroonist on kahju loobuda – alles me ju saavutasime iseseisvuse ja võtsime möödunud aegade taaka meenutavate rublade asemel kasutusele kroonid. Krooniga seostub kas teadlikult või alateadlikult ikka osa meie rahvuslikust identiteedist.
Meil on eesti keel, suitsupääsuke, rukkilill, kama ja kaerajaan ning veel paljud asjad, mille kaudu tunnetame oma juurdumist maal, mis on nii vähe saanud tegelikult oma rahva käes olla. Siia ritta sobib väga hästi ka Eesti kroon – miski, mille poolest olime seni erinevad steriilselt ühte nägu läinud Euroopa riikidest.
Seega on skeptitsism täiesti mõistetav. Kroonist loobumist seostab inimmeel alateadlikult iseseisvumisest loobumisega. Samas on see ju ainult paber: maksevahend, mis füüsilisel kujul on ajapikku paratamatult hääbunud.
Rahakotis sularaha nägemine on pigem ikka erand kui reegel – kõiki tehinguid saab tänapäeval toimetada ju plastikkaartidega. Nüüd on aga tunne, et «meie Lydia» või «meie Jakobson» on kõige ilusam ja parem ning kahju, et seda õigel ajal hinnata ei osanud. Meie oma raha on ju tegelikult olnud reaalselt kõige käegakatsutavam ühtsuse märk sõna otseses mõttes.
Euro tulek on läinud kuidagi sujuvalt. Nii sujuvalt, et see on tundunud täiesti loomuliku jätkuna meie senistele püüdlustele imbuda lääne keskkonda. Varakult hakati teavitama rahvast uue raha saabumisest ja kõigest, mis sellega kaasneb. Kohaliku lehe toimetajana tean, et pikki ning põhjalikke teavitusi saadeti meile mitmes jaos, rääkimata riiklikest meediakanalitest. Nii et ette heita pole midagi. Oleme kursis, oleme teadlikud ja ootame rahulikult, mis saama hakkab.
Iga muutus on paratamatult rohkemal või vähemal määral keeruline. Ent aeg läheb edasi meist sõltumata ning toob endaga kaasa uuendusi, mis meid mõjutavad ning panevad asju ümber hindama. Siinkohal kas või seda, et osata hinnata neid, mis meile kunagi olulised olid ja mida mäletame ning teame. Osata hinnata ka seda, et kõik, mis tuleb, on kindlasti parimal eesmärgil alguse saanud.
Mida võiks muuta, et euro tulek oleks kodusem? Ehk kas või seda, et pangakaardid võiksid olla tähistatud mingi rahvusliku sümboliga? Et näiteks kusagil Abu Dhabis saaks välja võtta oma rukkilillega tähistatud pangakaardi ning tunda uhkust, et oleme eestlased …

Anna-Liisa Vaher
,
Eesti Kiriku kolumnist

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)