Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ettepanek Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku reformimiseks

26.03.2014 | | Rubriik: Arvamus, Peapiiskopi valimised 2015

EELKs on peagi päevakorral ülemkarjase valimine. Juba ongi alanud arutelu selle üle, mida oodata uuelt peapiiskopilt ja milliseid muudatusi kirik vajab.
Kirik on keerulises olukorras. Luterlaste arv Eestis jääb esmakordselt ajaloos alla õigeusklike arvule ning meie riiki peetakse üheks sekulaarsemaks kogu maailmas. Sisemiselt on EELK üsna killustatud ning keda peapiiskopiks ka ei valitaks, tuleb tal arvestada erinevate suundade ja visioonidega ning püüda mingisugustki ühtsust ja üksmeelt alal hoida.
Arvamuste paljusust väärtustaval ja tõdede suhtelisust kuulutaval ajastul kinnitatakse meile, et erinevus rikastab. Nõnda tuleks ka praost Marko Tiituse arvates selle asemel, et keskenduda kiriku ainsa, õige näo ja olemuse otsingutele, õppida kirikule otsa vaadates nägema seal erinevaid nägusid.
«Peame loobuma rivistumistest ja ümberrivistumistest selles kujutluses, et keegi tahab meilt röövida ehtsat ja õiget kirikut (olgu nendeks röövliteks siis sutaanikandjad, homod, vabamüürlased, naisvaimulikud, ajaloolis-kriitilise meetodi viljelejad või retriitide korraldajad), mille kaitsmisele meil tuleb viimase jõuga asuda,» kirjutab praost Tiitus (vt Eesti Kirik, 19.03.2014).
Ta leiab tuge Rakvere koguduse õpetajalt Tauno Toompuult, kelle hinnangul ei ole probleemiks kiriku õpetuslik killustatus (nt erinevad arusaamad armulauast ja vaimulikust ametist), «vaid see, kuidas need killud ühte mosaiiki sobitada». Sestap ei peaks õp Toompuu arvates peapiiskop muretsema ühtsuse pärast – ühtse kiriku aeg ei tule enam kunagi tagasi.
Ei saa välistada, et tulevikus kujutab registreeritud usuühing nimega EELK endast veelgi eripalgelisemat konglomeraati: mõnes koguduses laulatatakse homopaare, teisal korraldatakse joogatrenne või kultuuriüritusi, mõnel pool praktiseeritakse kõrgkiriklikku sakramentaalset vagadust, mõnes kohas palutakse äratust jne. Kas see oleks kahaneva liikmeskonnaga EELK jaoks väljapääs – pakkuda igaühele midagi?
Kui EELK peaks minema seda teed ning loobuma tõel rajaneva ühtsuse taotlemisest, tuleks minu arvates teha alustuseks kahte asja. Esiteks tuleks muuta põhikirja ja seadusi selliselt, et EELKst saaks iseseisvate koguduste liit. Konsistooriumi pädevusse jääks raha jagamine pühakodade remondiks, suhtlemine riigiasutustega, infovahetus jms.
Teiseks tuleks loobuda peapiiskopi ametist ja asendada see kirikupresidendi ametiga. Piiskopiamet on luterlike usutunnistuskirjade järgi seotud pühakirja ja õige õpetusega – piiskopilt oodatakse, et ta taotleks ja nõuaks õpetuslikku ühtsust ja puhtust. Kirikupresident võiks olla pigem koordinaator ja administraator, kes püüab leida koosmeelt ja arendada ühistegevust.
Sellise arengutee valimine oleks selgem kui kinnihoidmine pretensioonist olla kirik ja õpetada või teha asju, mida kristlikus kirikus ei ole kunagi tehtud ning mis ei ole kooskõlas kristliku õpetusega. Võiks jätkuda naiste ordineerimine, mitmekesiste kooseluvormide õnnistamine ja laialdane kultuuritöö, oma nurgake leiduks erinevate teoloogiliste suundade ja vagaduslaadide viljelejatele. Kõike seda hoiaks koos armastuse ja sallivuse side.
Muidugi on ka võimalus, et EELK võtab tõsiselt oma põhikirjas väljendatud taotlust olla osa Jeesuse Kristuse ühest ja pühast üleilmsest kirikust. Sel juhul tuleks aga uuesti hakata rääkima tõest ja ühtsusest.

Vihuri,Veiko

 

 

 

 

Veiko Vihuri,
Saarte praostkonna praost

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)