Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Et uus võiks alata

27.11.2013 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Kirikuaasta lõpeb mõne päeva pärast, aga usuaasta, mille peapiiskop aasta tagasi välja kuulutas, jätkub. Peaksime iga päev ütlema nagu Taavet «Anna mulle teada tee, mida pean käima, sest sinu poole ma tõstan oma hinge», ja selle tõeks elama.

Soovitus elada eelneva pühakirjaviite (Ps 143:8b) järgi tundub vahel olevat raske ja veel raskem võib olla näidata, et me Taaveti sõnade järgi toimimegi. Nii see kahjuks on. Ei tähenda see usust taganemist, aga ei ole kõigil prohvetite väge.
Peapiiskop Andres Põderi üleskutse tähistada usuaastat tähendaski teadvustada oma usku, mõtestada ja järgida seda. Ta kutsus süvenema usu allikasse, Jumala sõnasse, avama end Jumala armule, et saavutada usu eesmärk – oma hinge pääste.

Kindel otsus
Kõrgel Pakri lahe rannaastangul Padise vallas Madise külas on apostel Mattiasele pühendatud kirik, mille ehitusaeg jääb 15.–18. sajandisse. Sealset 163 liikmesannetajaga kogudust teenib 1999. aastast õpetaja Joel Siim, kes ütleb, et möödaminnes sealsesse kirikusse jumalateenistusele ei satu, see peab olema kindel otsus, sest nädalavahetustel buss külla ei sõida.
«Kirikuliste arv sõltub palju ilma- ja teeoludest. Kirikulised tulevad jalgsi, jalgratta või autoga, olenevalt igaühe võimalusest, kuid külas elab vaid üksikuid koguduseliikmeid,» ütleb õpetaja. Suvel on tema sõnul kirikulisi 20–30, kuid talvel on ta õnnelik, kui vanasse käärkambrisse sisseseatud tosina kohaga talvekirikus on neli kuni kuus inimest.
Õpetaja ütleb, et kui laste- ja noortetöö puudumine kõrvale jätta, võib kogudust elavaks lugeda: peale jumalateenistuste pidamise on ta sel aastal ristinud 12 ja leeritanud 7 inimest, laulatada on tulnud mitu pruutpaari. Praegu osaleb leerikursusel kaks õpilast ja ees ootab vähemalt kolm ristimist. Matta pole tulnud kedagi. Tegutseb oma laulukoor.
Peapiiskopi üleskutse langes siin heasse mulda ning nii võeti nõuks suvekuudel igal kolmapäeval kokku saada ja apostlik usutunnistus kildhaaval läbi arutada, et olla kindel, millesse keegi usub, kui ta ütleb «Mina usun …».

Oma vihik
Usutunnistus oli jagatud 12 teemaks ja vestlusõhtutesse suhtuti täie tõsidusega, sest talvel võiks õpetaja üksildases paigas vaid iseendale piiblitundi pidada. Teema kirikulistele päris võõras siiski pole. «Usutunnistusest olen varem rääkinud leeritundides, teinekord kergelt riivanud jutlustes või jumalateenistuste järel teelauavestlustes,» selgitab Joel Siim.
Kas igale osalejale oma lemmikteema, võiks küsida, sest parimal päeval oli kohaletulnuid just sama palju. Joel tõstab esile aktiivset koguduseliiget Vilve Hülpi, kes ühtki kolmapäeva vahele ei jätnud, samuti Viivi Keslerit juhatusest. Koguduse tuumiku kõrval oli tulnud uskumisest kuulama-rääkima ka lapsi ja kaunis paigas puhkust veetvat perekond Schultzi pealinna toomkoguduse.
Et jutt ladusalt kõigeväelise Isa, tema Poja ja Püha Vaimu, pattude andeksandmise ning teiste usutunnistusega seonduva ümber veereks, oli õpetaja koostanud spetsiaalsed vihikud, kuhu igaüks sai teha kuuldu kohta märkmeid ja lahendada rühmatööde ülesandeid.
Nüüd on talvelgi tagantjärele hea neid lehitseda ja räägitu üle mõelda, seda enam et tähelepanuta ei jäänud ka nüansirikkam Nikaia usutunnistus. Enam huvitasid kuulajaid maailmalõpu teemad, samuti pakkus elevust ülestõusmisevangeeliumide võrdlus ja arutlus ülestõusmise vastu toodud väidete paikapidavusest.
Igat kokkusaamist alustati sobiva lauluga ning usutunnistuse lugemisega, seda tehti ka ladina ja kreeka keeles. Teksti leidis igaüks oma vihikust. «Üsna hoolega tuli kella vaadata, et poolteise tunni jooksul teemaga ühele poole saada ja kirikusse õhtupalvusele minna,» meenutab õpetaja.

Oht muutuda mehaaniliseks
Õpetaja ütleb, et usuaasta tähistamine Harju-Madise koguduses oli õnnestunud, ja mõtiskleb, mida eeloleval suvel veel teha, sest kindlasti tasub koguduses, igas koguduses, vestelda olulistel teemadel. «Usutunnistuse sõnasõnalist tundmist eeldame kõigilt koguduseliikmetelt, kuid nagu on iga tuttava tekstiga, on sel oht muutuda mehaaniliselt loetud tekstiks, mille sisusse enam ei süüvita,» hindab ta arutatu olulisust.
«Ega ilmaasjata ei loe vaimulik usutunnistust raamatust maha, sest tuttava teksti lugemisel on oht, et mõte läheb rändama ja tekst võib segi minna. Pean tunnistama, et mul on nii juhtunud õnnistamissõnadega – korraga käib peast klõps läbi ja taipan, et ma ei tea, kuhu järjega olen jõudnud,» ütleb Joel Siim.
Toimunud vestlusõhtutel sai osalejatele selgemaks, mida nad pühapäevast pühapäeva usku tunnistades ütlevad, millised vaidlused seisavad iga lause taga ja mida usk igapäevaelus tähendab. Usuaasta jätkub, ususse süvenemine aitab muuta meie elu uueks.

Rita Puidet

Usuaasta üritusi
Kirikupäevad «Mina usun …» Hiiumaal 28.–30. juunini.
25. märtsil oli usuaasta palvepäev.
Vestluslõunat peeti Paldiski, sõna ja muusika õhtut Tallinna Toomkoguduses.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)