Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Et palve kõlaks üle kihelkonna

10.05.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Jõelähtme kiriku tornis tehti töid etapiviisiliselt kolme aasta jooksul.

Rändlinnuparved püüavad saabuja pilku ja kõrvu paitab kutsuv kirikukella helin. On tavaline kevadine pühapäev ja Jõelähtme kiriku uksed avatud, nõnda nagu see juba sajandeid enne meid on olnud.

Jumalateenistusele on kogunenud koos koguduseõpetaja Margus Kirja ning kaasateeniva diakoni Herki Taleniga 12 inimest. Tegemist pole sugugi mitte vanema põlvkonna esindajatega, enamik kirikulisi kuulub elujõulisse keskikka.
Jumalateenistusel kasutatakse käsiraamatu korda ning kogudus laulab a cappella, tehes seda suurepäraselt. Laulu võimsusest segadusse aetuna loen mitu korda inimesed üle, sest 12 tundub liiga vähe. Ma ei eksi. Ilmselt on põhjus selles, et kirikuliste seas on koguduse juhatusse kuuluv laulja Mart Johanson. Hiljem kuulen, et inimhääle eelistamine pole valik, vaid sundseis: oreli lõhkusid juba II maailmasõja ajal Vene sõdurid. Pärast seda on pillikasutus järjest vähenenud ja viimased 20 aastat pole pillide kuningas häält teinud.
Jumalateenistus kulgeb oma sissetöötatud rada, puhastades hinge ja toites südant. Tähelepanu köidavad luterlikes kirikutes mitte sageli kuuldav väikeste kellade helistamine armulaualiturgia ajal, kirikukalendrist erinevad pühakirja lugemised ja kui mõte veidigi hulkuma kipub, siis saavad ankruks imekaunid Andrei Lobanovi vitraažid.

Torniplekist liiliad
Olen külla sõitnud Ida-Harju praostkonda kuuluvale 115 liikmesannetaja ja 800 liikmega Jõelähtme kogudusele, kus viimase kümne aasta jooksul on tehtud jõupingutusi, et 1912. aastal pikihoonele juurde ehitatud neogooti stiilis kirikutorn saaks jälle korda. Kirjalikes allikates mainitakse esmakordselt neitsi Maarjale pühitsetud kirikut koguni 1241. aastal. 15 kilomeetri kaugusel pealinnast asuv kolmelööviline kodakirik on seega üks Eesti vanemaid.
Pärast teenistust märkan kiriku peaukse lähedal oleval laual plekist meeneid, mis meenutavad liiliaõisi. Koguduse juhatuse esimees Piret Pintman-Hellaste, kes 2015. aastal UIs kristliku kultuuriloo magistriõpet lõpetades kaitses magistritöö kristliku sümboolika kasutamisest EELK meenete kujundamisel, selgitab lahkelt: „Kui tornikiivri remondi ajal katusepleki hunnikud kiriku kõrval kasvasid, siis tuli mõte, et tuleb see ära kasutada. Meene kujundus pole juhuslik: kirik kannab Maarja nime ja liilia on neitsi Maarja sümbol. Lisaks meenutab ta veidi ka kiriku torni.“ Suveniiri on võimalik annetuse eest endale soetada, neid on kingitud aga eelkõige neile, tänu kellele torniprojekt on õnnestunud.

Teekond südamesse ja kodukirikusse
Suundume kiriku eeskotta ehk torni esimesele korrusele, kus on kaks uut Andrei Lobanovi vitraažakent. Piret tutvustab, et parempoolne on kihelkonnaaken. Sellel on koguduse teenida olnud vanad kabelid koos kaitsepühakutega: Randvere Peetrusega, Saha Nikolausega, Prangli Laurentsiusega ja Ihasalu Ristija Johannesega. Lisaks emakiriku kujutis ja kaks palvetajat neid kõiki liitmas ehk vaimset silda loomas.
Vastasaknal on kujutatud viimseid aegu ja kohtumõistmist. Kihelkonnaakna juures on väärikalt eksponeeritud kasutusest kõrval olev 16. sajandist (1596) pärinev Hartmannide suguvõsast pärit Cordt II tornikell.
„Eks need vitraažid aita leida teed oma südamesse,“ kõneleb mu võõrustaja, juhtides mind kitsast, kohati pimedusse mattunud paekivi-keerd­treppi pidi torni teisele korrusele, viies mõtted sellele, et see tee leidmine ei pruugi alati nii lihtne olla.
Oma esivanemate poolt siinsesse pühakotta sissetallatud teed on otsinud ka Piret. Kuulen, et 12 aastat tagasi Tallinnast vanaisa tallu kolinud Jõelähtme muusika- ja kunstikooli kunsti osakonna juhataja ametit pidava Pireti esivanemad on elanud siinkandis sadu aastaid ja alati on nende perest keegi kuulunud nõukogusse või juhatusse.
Vaid üks põlvkond jäi nõukogude ajal vahele. Piret on selle loomuliku elurütmi taastanud. Kodutallu tagasi kolides tuli ta Tallinna Püha Vaimu kogudusest üle Jõelähtme kogudusse. Peagi valiti ta koguduse nõukogusse ja nüüd on juba kaks aastat olnud juhatuse esimees.
Lõõtsuva tuule hingust tajudes uudistame teisel korrusel lauajuppi, kus peal kiri: Adu Wöe Saaremaalt Kihelkonna kirikust, 1911. Nii palju on suudetud välja uurida, et kirja on jätnud Kihelkonnalt pärit Tallinna kolinud puusepp, kes siin ilmselt puutöid teinud. Kõrval on näha vana katusepleki tootnud Peterburi plekitehase templit. Nii need kaks remondi käigus leitud tähist kui ka palju muud kiriku rikkast ajaloost soovitakse tulevikus eksponeerida torni seintel.

Kaks projekti korraga
Ringkäiguga liituv õpetaja Kirja jagab, et olukord oli tornis avariiline, sest katus lasi läbi. „Pühakodade programmist taotlesin tornikiivri tarvis raha mitmeid aastaid, 2016. aastal saime lõpuks positiivse vastuse. Kuna renoveerimistöid tehti etapiviisiliselt kolme aasta jooksul, siis läksid need peaaegu kaks korda kallimaks,“ juhib ta tähelepanu kurvale tõsiasjale.
Mida siis ära tehti? Selgub, et teostati korraga kaks projekti. OÜ Rändmeister eesotsas Juhan Kilumetsaga uuendas torni puitkonstruktsioone ja vahetas üle saja aasta vanuse pleki. OÜ Renovare töötajad restaureerisid torni kahte ust, viit akent ja üheksat luuki. Valmisid ka uued, juba eespool kirjeldatud kunstnik Andrei Lobanovi vitraažid torni esimesel korrusel. Torniavade uuendamist rahastas Leaderi programm.
Tehtavad tööd koguduse­elu väga ei seganud. Niipalju vaid, et kirikusse sisenemiseks kasutati küljeust. Piret ja Margus meenutavad rõõmuga kiriku rõdul toimunud torniristi ja -muna kuldamistalguid. Kunstiakadeemia üliõpilased koos juhendaja Hilkka Hiiopiga tegid põhitöö, ent ka kogukonnale pakuti võimalust kaasa lüüa. Järjekord olnud pikk. „Nii mõnedki võivad nüüd öelda, et on Jõelähtme kiriku torniristi imeõrnade kullalehtede abil kullanud. Kõik, kes tahtsid, said proovida. Käisid ka kogudusega mitte seotud,“ jagatakse ühiselt, naeratus näol, 2017. aasta suve sündmusi.

Kätt sinu õlal hoidku …
On vana traditsioon, et tornimunasse pannakse sõnum järeltulevatele põlvkondadele. Restaureerimata munas olid küll kahjuks kuuliaugud sees ja seetõttu sisu hävinud. Restaureeritud munasse pandi lisaks tol nädalal ilmunud Eesti Kiriku numbrile ja müntidele kolm sõnumit. Isikliku kirja tuleviku kogudusele ja vaimulikule kirjutas õpetaja Kirja. Seda ei lugenud keegi peale tema. Teine oli justkui kroonikalehekülg tänapäeva elust ehk mis sel hetkel kiriku ja kogukonna juures aktuaalne ja puudutav. Kolmas sündis spontaanselt. Ette teatamata tehti ühel pühapäeval kirikulistega foto, kirjutati lehele kohalolnute nimed ja lisati keldi palve „Hea soov“: „Kätt sinu õlal hoidku Ema Maarja … et igast kurbusest sind säästa … et kõige kurja eest sind kaitsta. Kätt sinu õlal hoidku elu Jumal ise, kätt sinu õlal hoidku Kristus armuline ja Püha Vaim kätt sinu õlal hoidku, et oma hõlma varjus kaitsta sind“.
Pilk ekslemas kuskil ajastute taga, ütleb teema lõpetuseks Margus Kirja: „Soovime, et see palve kõlaks kõik need ajad üle kihelkonna. Oleme ilmselt siis ammu mulla all, kui keegi neid tekste taas loeb.“

Inimesed hoolivad
„Oleme tohutult tänulikud õpetaja Margus Kirjale, sest suure vaeva nägija ehk projektikirjutaja ja kõikide tööde eestvedaja on ikkagi tema olnud,“ ütleb juhatuse esimees Piret siiralt. Õpetaja Margus jääb tagasihoidlikuks ja nendib, et ajalooliste koguduste probleem on see, et vallas- ja kinnisvaraga seonduvad mured on nii suured.
„Ühtpidi on see rikkus, teisalt midagi sellist, mis aeg-ajalt väga maha kisub. Mõnikord on tunne, et oleme üksi kõikide nende lagunevate hoonetega. Viimaste aastate kogemus on näidanud, et tegelikult ei ole. Inimesed hoolivad. Väga paljud toetasid! Ka need, kes kogudusega otseselt seotud ei ole. Iseasi on muidugi ehitiste maht ja et summad on nii üüratud. Meil on ju peale kiriku veel hooneid, mis muret teevad,“ ütleb kogudust varsti 25 aastat teeninud Margus Kirja ühtaegu tänulikult ja murelikult.
Kätlin Liimets

Tööd Jõelähtme kirikus 2016–2018
Tornikiivri restaureerimine algas 2016.
Töid tegi OÜ Rändmeister ja kogumaksumus oli 188 400 eurot.
Põhiline rahastaja pühakodade programm. Lisaks toetas Jõelähtme vallavalitsus 10 000 euroga.
Torniavasid restaureeris OÜ Renovare.
Projekti raames valmisid ka kaks uut Andrei Lobonovi vitraažakent.
Rahastasid Leaderi programm 26 697 euroga ja Jõelähtme vald 10 000 euroga.
29. oktoobril 2017 taaspühitseti restaureeritud kullatud rist ning tornimuna.
1. juulil 2018 peeti tornitööde lõpetamise puhul tänujumalateenistus.
Kiriku eesruumis eksponeeritakse 16. sajandist pärit kella.
Margus Kirja on teeninud kogudust alates 1994. a detsembrist.
Juhatuse esimees on Piret Pintman-Hellaste.

Pildigalerii:

kirja ja piret

Jõelähtme koguduse viimase kolme aasta tegevusest kirikutorni restaureerimisel pajatasid õpetaja Margus Kirja ja juhatuse esimees Piret Pintman-Hellaste.

kirik

Jumalateenistusele on kogunenud koos koguduseõpetaja Margus Kirjaga ning kaasateeniva diakoni Herki Taleniga 12 inimest. Pühakirja loeb puldist diakon Talen.3 x Kätlin Liimets

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)