Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Et nad üks oleksid …

27.05.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Saabuv nelipüha suunab mõtte loova Vaimu ja vaimuühtsuse olulisusele. Kirikute koostöö ja oikumeenia on alati olnud üheks inimkonna vaimukevade kuulutajaks. Nelipühasõnum teeb elusamaks, ühendab ja innustab. Mäletan, millise elevusega võisin 70ndatel kogudusele ette lugeda Kirikute Maailmanõukogu nelipühaläkituse, millele olid alla kirjutanud peasekretär Philip Potter ja aupresident Willem Visser ‘t Hooft. Suletud ja vaenulikus ühiskonnas oli see elavaks sidemeks üleilmse kirikuga, meie tõelise kuuluvuse kinnituseks.

Püha Vaim ei tunne piire, ta puhub otsekui tuul (Jh 3:8), andes suuna neile, kes on sündinud Vaimust. Ta õpetab ja tuletab meelde, mida Jeesus meile on öelnud. Ta seob erinevad inimesed ja rahvad üheks suureks kogukonnaks, Jumala rahvaks, Kristuse ihuks. Mõeldes ristiusu ja kristliku kultuuri tohutule rollile maailmas, jääb sageli märkamatuks selle sisemine jõuallikas. „Kus on meie tsivilisatsiooni läte?“ küsis kunagi üks ajaloolane meie matkagrupilt Iisraelis. „Ateenas? Roomas?“ – „Ei! Hoopis Jeruusalemmas!“

Just siin asus ainujumala tempel, just siin valati välja Püha Vaim, just siit läks erinevate rahvaste keskele sõnum Lunastajast Jeesusest Kristusest, just siin sündis üks, püha ja üleilmne kirik. Kreeka-rooma kultuuri languse järel asus inimsust defineerima ja uut ajastut kujundama nimelt kristlik vaimsus, mis lähtudes Jumala armastusest iga inimese vastu, kujundas arusaama kõigi inimeste võrdväärsusest ja kogu inimkonna kokkukuuluvusest. 

Kas ei saanud siit tõuget ka üleilmastumine, mida paljud peavad kõigi maailma hädade põhjuseks ja saatana sünnitiseks? Usulist oikumeeni ja kiriku katoolsust ei tohi siiski segi ajada globaalsete protsessidega, mida kaubandus, sõjad ja rahvaste ränded on endaga alati kaasa toonud. Veel vähem võib seda samastada globalismi kui ideoloogiaga. On ju viimase eesmärgiks esmajoones vabaturg, kasum ja ajalik edukus, kiriku eesmärgiks aga usuosadus Jumala ja kaasinimesega – igavene õndsus.

Kuigi tegu on erinevate ja isegi vastandlike valdkondadega, põimuvad ja põrkuvad nad ometi kõikjal, seades meid keerukate valikute ette. Kirjutises „Globalism on saatanast?“ (Postimees, 9.2.2020) toob Ülo Mattheus näite: „Kui tahame olla põgenike suhtes humanistid, siis arvestades põgenike ja ka majanduspagulaste päritolu, peame leppima sellega, et islamist võib saada läänes domineeriv religioon. Me ei saa olla üheaegselt filantroobid ja rahvuslased, kristlased ja islamiusulised. Need on saatanlikud valikud.“ 

Ta leiab, et „suurtes vastandustes on kristlus oma pika ajaloo jooksul toiminud nagu immuunsüsteem, mis on kaitsnud lääne kultuurilist identiteeti. Ühes suureneva usuleigusega võib nüüd kõnelda Euroopa immuunsüsteemi puudulikkusest ja eluohtlikust vastuvõtlikkusest võõrmõjudele“. Tõsi, paljude jaoks on kristlik mõttelaad asendunud „uue vaimsusega“, olles lahkelt „avatud“ nii idamaisele polüteismile, islamistlikule monoteismile kui marksistlikule ateismile. 

Vaimse immuunsüsteemi puudulikkuse tähendust on nüüd, laastava pandeemia järel, kindlasti lihtsam mõista. See kutsub meid tagasi kristlike juurte juurde, Vaimu lätetele, palvetama koos laulik Taavetiga: „Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind!“ (Ps 51:13–14). Maailm vajab ristiusu universaalset, tasakaalustavat ja tervendavat armastuse sidet, et kanda üksteise koormat – et olla üks! 

Ajal, mil üleilmastumine sünnitab ebavõrdsust, looduse hävingut ja viimsepäevameeleolu, kuulutavad kirikud nelipüha Vaimu vabastavat, uuendavat ja ühendavat väge. Ka kõige vastandlikumad olukorrad aitavad kristlasel tema ülesannet mõista, end selleks valmistada ja talle antud aega, kasvõi kriisi, kasutada. Esimese nelipühapäeva suur rahvakogunemine tõi tuule tiibadesse maailmavõitvale evangeeliumile. Äsja maailma lukku keeranud koroonakriis aitas meil süüvida endasse, katsuda läbi väärtusi ja avada südant Jumalale. 

Olgem tänulikud kõigi võimaluste eest, mida Jumal meile pakub, inimeste eest, kes ka rasketel hetkedel teistele usku, lootust ja armastust jagavad! Oli ju esimestel kristlastel „üks süda ja üks hing“ (Ap 4:32). Laskem ka tänavusel nelipühal tuua oma ellu vaimukevadet! Siis sünnivad jumalikud valikud.

 

 

 

 

Andres Põder,

emeriitpeapiiskop

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)