Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Et maailmavaade ja elukombed keeraks paremusele

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Paikkonna ellu saab oma osa anda mitut moodi, teab Võnnu kogudus ja selle õpetaja Urmas Paju. Kõrvalseisjaks ei peaks kindlasti jääma.

Õpetaja ütleb, et 133 liikmesannetajaga kogudus elab tasapisi väikese maakoguduse elu. Õnneks ei ole suuri tagasilööke, aga pole ka näha suurt koguduse kasvu. Liikmeskond ei suurene, aga õnneks ka ei vähene. Kahjuks ei ole praegu aktiivset pühapäevakooli- ega noortetööd, rõõmustatakse inimestest, kes kogudust hoiavad.
Möödunud aastal sai uue katuse kirikumõis, millest suurem osa oli ligi 20 aastat tühjana seisnud. Koostöös vallaga leiti vanale hoonele uus kasutus. Kuna Võnnu vallal ega ka ümbritsevatel valdadel pole piisavalt sotsiaalpinda, anti maja seitsmest korterist osa üürile sotsiaalkorteritena.
Urmas Paju ütleb, et mõni üürnik on psüühikahäirega, mõni kimpus muude maiste hädadega. Paljudel on paraku viinaviga. Siis on oma eluga raske toime tulla. Kogudus aitab üürnikel asju ajada ja küttepuid osta. On harukordne võimalus, et talvepuid saab koguduse vahendusel osta järelmaksuga. Mõne inimese elukvaliteet on tänu sellele, et saab kirikumõisas elada, oluliselt paranenud ja tõenäoliselt pikenevad ka elupäevad.
„Kirikumõisa remont tõi kahepoolset kasu: tühjalt seisnud suur ja väärikas hoone sai taas kasutusse ja inimesed korralikumad elutingimused,“ ütleb Paju. Õpetaja loodab ka, et uue elukohaga muutub nende inimeste maailmavaade ja elukombed paremuse poole. Ka vähem joomine on edasiminek võrreldes padujoomisega.
Uut otstarvet ootab kunagine koguduse kooli- ja leerimaja, mida kogudus püüab aastaid müüa. Kunagi oli hoone nii kehvas seisus, et kaaluti selle lammutamist, siis tuli plaan teha sinna valla raamatukogu ja muidki kasulikke ruume. Majale paigaldati projektirahaga uus katus, ka uued aknad-uksed, aga kogukonna plaanid ja vajadused muutusid. Nüüd seisab hulga raha neelanud maja ja ootab oma saatust.
Rita Puidet