Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Et leiaksime taas üles pühaduse lätte

21.12.2016 | | Rubriik: Jutlus

Jh 1:1–14
Johannese jõulupüha evangeeliumist ei leia me jõuludele nii omaseid pilte karjastest või idamaa tarkadest, samuti ei kujutata siin Joosepit ja Maarjat. Me leiame siin vaid ühe tunnistaja: Ristija Johannese.
Kõige olulisemas peab Johannes oma jõuluevangeeliumis ühte sammu teiste evangelistidega. Selles ei mainita küll Petlemma sünnikohta, aga rõhutatakse, et Jumala Poeg ei leidnud kohta omade, s.o inimeste keskel. «Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.» Johannes ei räägi ka Petlemma tähest ja ilmunud inglitest, aga ta ütleb seda kõike talle ainuomasel moel. «Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas.» «Me nägime tema kirkust.»
Vaatamata püha perekonna puudumisele Johannese jõulupildil, puudutab evangeelium seda teemat tuleviku visioonis. Evangeelium kulmineerub Jumala perekonna esitlemisega. Kuigi see inimkond, mille liikmeks Jeesus tuli, ei võtnud teda vastu ega tunnistanud teda oma olemasolu alusena, tunnistasid ja uskusid inimesed teda isiklikult. Jumala Poeg sündis inimlapseks, et inimestest võiksid saada Jumala lapsed. Jumala lapseks ei saada loomuliku sündimise läbi, vaid uuesti sündimises Jumala tahtest ja tema Pojasse uskumise kaudu. Johannes räägib selles mõttes oma evangeeliumis kahesugusest sündimisest. Jumala Poja sündimisest inimesena ja inimese sündimisest Jumala lapseks.
Meiegi ajal ei räägita palju avalikult usust ja usuga seotud isikutest. Ometi on ka meil Johannese kombel võimalik olla Kristuse tunnistajad.
Me suhtume ettevaatlikult inimestesse, kes oma tõekspidamisi tänaval või ustel kuulutavad, aga milles väljendub meie usk ja selle tunnistamine? Maailmavaatel ja väärtustel on kate siis, kui nad on tagatud püsiva vääringuga. Usk on usutav juhul, kui see leiab praktilist järgimist. Tegelikult ei olegi meie elus valdkonda, kus usk ei leiaks väljundeid. Kristlaseks saadakse ristimise läbi ja seega võime küsida, kas oleme teinud kõik, et meie pereliikmed oleksid ristitud, kas ise oleme andnud leeritõotuse ja mis veel enam, kas oleme seda ka pidanud. Kui oleme leidnud elukaaslase, kas sellele liidule on palutud ka Jumala õnnistust. Koguduse liikmeks astununa väljendub meie usk ka lihtsas liikmeannetuse tegemises, mis peaks ühiselt katma kõik koguduse kulud. Kas lastel, kes oma vanemaid viimsele teele saadavad, tuleb meelde, et nende esivanemad on ristitud ja neid peaks saatma teele Jumala sõna ja palvega?
Mõnikord küsitakse meilt lihtsalt, kas me oleme kristlased ja peame kirikut oma vaimulikuks koduks. See ei nõua meilt muud kui vastust. Johannese tunnistuse kohaselt ilmutas Jumal end armus ja tões, s.o armastuses kõikide inimeste vastu. See maailm, mis tema kui Looja läbi on sündinud, ei ole teda ära tundnud. Looduse ja loodu uurimine laiemalt ei juhi meid Jumala sõna, loomise algallika tundmisele. Jeesuse saab Jumala Pojaks tunnistada üksnes usk, mida sünnitab ja äratab meis evangeelium ehk Jumala sõna. Usu ja teadmise ega ka usu ja teaduse vahel ei ole iseenesest vastuolu, sest need mõlemad põhinevad Jumala tegudel. Jõulusündmus puudutab Johannese tunnistuse järgi kogu maailmakõiksust, mille saladusi on inimene kutsutud uurima, aga samas on see ühe laiema perekonna, kõikide aegade ja kohtade Jumala laste rõõmupidu.
Inimene saab olla vaid valguse vastuvõtja ning peegeldaja. Ometi võib meie elust kiirata taevast valgust. Jeesus ütleb oma jüngritele: «Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ei süüdata ka lampi ega panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele.»
Kas tunnistada Jeesus Jumala Pojaks või mitte, ei ole teoreetiline, vaid praktiline küsimus. Oma maapealse elu lõpupäevil ütles Jeesus: «Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.»
Jeesus on tulnud, et anda meile võimalus saada uueks, sündida valguse lasteks. Johannes imestab seda uskumatut kogemust veel elu lõpul: «Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks, ja need me olemegi!»
Keskendugem jõuluajal pühadusele ja pühale jõululapsele, kes on sündinud maailma, et leiaksime taas üles pühaduse lätte ja saaksime tagasi oma lapsesilmad nägema elu tõelisi, kadumatuid väärtusi. «Me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha,» (Jh 6:69) tunnistasid kord Jeesuse jüngrid. Jeesus ütleb: «Kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas.»

JYRKI VESA

 

 

 

 

Anti Toplaan,
Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)