Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Et kord vaimutuuled puhuksid

19.06.2013 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Ilmar Toomsalu Saaremaalt Turja külast on suure osa elust pidanud Peetruse ametit – olnud kalur ja jutlustaja, mille eest pälvis Teeneteristi III järgu ordeni.

Loodus on kaunis ehtes, kui sõidame Valjala koguduse õpetaja Hannes Nelisega külla kogudust pool sajandit jutlustajana teeninud Ilmar Toomsalule, kes peatselt tähistab 90. sünnipäeva. Kruusatee lõpeb Ilmari koduõuel saja-aastase isakodu juures.

Pisar tuli silma
Kuigi jalad enam sõna ei kuula, on Ilmari mälu ergas. Armastatud piiblikohad peas, kuulutab ta vajadusel praegugi kirikus jumalasõna.
Jeesuse kannatamisajal oli Valjalas palvetund, meenutab Ilmar. Aasta oli siis 1959. Käärkamber oli rahvast täis ja Ilmar istus tagapinki. Istus, kuulas ja sai väga liigutatud. Koguni sedavõrd, et hakkas nutma, kuigi aastaid oli kogunenud juba üle 30.
«Koosolek lõppenud, hakkasin koju sättima, kui üks usklik õde tuli mu juurde ja küsis, kas midagi on juhtunud,» meenutab Ilmar. Õhtul palvetas ta jälle koos vendade-õdedega. «Koduteel, kilomeetrit paar enne kodu jätsin ratta seisma ja põlvitasin põõsaste vahel,» lisab Ilmar.
Kodus võttis ta ema kaela ümbert kinni ja palus andeks, et kui on kunagi halb poiss olnud. Samuti palus ta andeks abikaasa Meeta käest. Seepeale tahtnud ka abikaasa temasarnaseks saada. «Tema sai selle tunde umbes aasta hiljem, kui põlvitasime oma magamistoas,» ütleb Ilmar.

Tubli kalur
Samal aastal andis ta oma sünnipäeval külarahvale tunnistuse oma usust. Kui vennastekoguduse vend Juhan Iljas jutlustaja ameti maha pani, kinnitati Valjala koguduse uueks jutlustajaks Ilmar Toomsalu. Kuupäev tähtsal paberil on 1. september 1963, näitab selle omanik.
Leiba teenis Ilmar kalurina. Ta meenutab, et pidi meestega ka pühapäeviti merele minemal. Aega sätiti nii, et ta üheksa paiku rannas oleks, et õigeks ajaks teenistust pidama jõuaks. Õpetaja teenis kolme kogudust, seepärast tuli Ilmaril siis pidada kuus kaks jumalateenistust.
Oma paberitest vaatab Ilmar järele, et on Valjala kirikus pidanud õpetajate Toomas Pauli, Jaan Tammsalu, Gustav Kutsari ja Hannes Nelise ajal ühtekokku 1065 jumalateenistust. Ülesandeid on talle antud ka Sõrves, Kihelkonnal, Jämajas, Muhus, Karjas ja Pühas. Tulnud on sõita mootorratta või bussiga, aga käia ka pikka maad jalgsi. Ja vahele naerab, et mäletab veel Hannes Nelise vanaisa Herman Nelist, kes oli Püha koguduses juhatuse esimees.
Ilmar käis ka kaks aastat Tallinnas jutlustajate kursusel ja sai 1971. aastal usukultusasjade nõukogu volinikult tõendi, et ta on registreeritud kui Valjala koguduse jutlustaja. Ka see erakordne tõend on Ilmaril alles hoitud.

Käed palveks kokku
Ajast, mil õpetaja Arnold Elken Ilmarile leeriõnnistuse andis või Alfred Tammiko Meeta ja Ilmari laulatas, on ümbruskonna külad tühjaks jäänud. Igavikuteele on läinud ka kaheksalapselisest perest pärit abikaasa Meeta, kellega ühiselust sündisid poeg ja tütar ning nüüd on Ilmaril kaheksa lapselapselast.
Ilmar ütleb, et on elus näinud palju pisaraid ja mõelnud, kuidas inimesi on tema ümber järjest vähemaks jäänud. Ühtekokku on ta toimetanud 349 matust. «Mulle on see ülesanne antud, aga kerge pole see olnud. Enne tuleb kodus käed kokku panna ja jõudu küsida, muidu ei jaksa,» ütleb Ilmar. Ristituid on kolm, näitab arvepidamine.
Ilmar imestab, et talle autasu anti – kõik tema tegemised on tulnud Jumala armust. Seepärast soovib ta, et usk Jumalasse kasvaks ja et vanad ei väsiks käsi kokku panemast.
Rita Puidet

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)