Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Et kõik oksad oleksid haljad,2

16.02.2007 | | Rubriik: Teoloogilist

Ristimine kui kiriku lastetöö lähtepunkt ja eesmärk

(Algus EK nr 6, 07.02.)

Lapsed kirikus on pilt, mis sisendab lootust, et ka homme on kõik viinapuu oksad haljad ning viljakandvad. Lapsed ei jõua kirikusse omapäi, neid peab sinna hellalt kuid otsustavalt suunama. Väravaks, mille kaudu kirikusse jõutakse, on ristimine. Sellepärast nimetab artikli autor tänase kiriku lastetöö eesmärgiks ristimisõpetuse andmist.
Lapsed kirikus on pilt, mis sisendab lootust, et ka homme on kõik viinapuu oksad haljad ning viljakandvad. Lapsed ei jõua kirikusse omapäi, neid peab sinna hellalt kuid otsustavalt suunama. Väravaks, mille kaudu kirikusse jõutakse, on ristimine. Sellepärast nimetab artikli autor tänase kiriku lastetöö eesmärgiks ristimisõpetuse andmist.

«Jumal kutsub ja ootab sindki, et sa tuleksid ja jõudu mööda kaasa töötaksid ja aitaksid, et ei oleks ainustki eesti last ega noort, kes ei oleks osa saanud Jumala lõpmatuist rikkustest.»

Lugesin neid ridu rõõmuga ja õpetlikena – retseptid on head endiselt! Ometi on ühiskond muutunud, kirikki muutunud – aga ikkagi on juttu sellestsamast H. Haameri loost Kõpu kiriku altarimaali ees – kuidas siis jõuda nii kaugele, et iga ristitud laps ja noor kuuleks evangeeliumi? Või kuidas jõuda NII kaugele, et seda kuuleks ka iga ristimata laps või noor?

Organiseeritud lastetöö toimimise juurde oma kirikus oleme üle nõukogude aja taas tagasi jõudnud. Ent hästitoimiv töö ei teki üleöö ega isegi 10–15 aastaga. Meil on olnud ja on praegu väga palju erinevaid välispartnereid oma abiga, mis on olnud õnnistuseks. Oleme ületanud suured raskused, kuid millest me ei pääse, on meie oma koorem: ajaloolis-kultuuriline taust ning kirju religioosne situatsioon, mis mõjutab ka kiriku lastetööd.

Seda tuleb arvestada ja selle ulatuvust ei mõista sageli väljast tulijad. Nõnda peame ise oma elu korraldama ning oma tegevuse igal uuel eluetapil (näit LNÜ tekkimine) ise uuesti mõtestama – ka alused ja eesmärgid.

Tänase kiriku lastetöö eesmärgiks pean ma just nimelt ristimisõpetuse andmist – olgu siis kodu toetuseks või iseseisva tööharuna – abi lapsele kristlaseks kasvamise teel. Meie oludes lisan – ristimisõpetuse andmine samaaegselt 2 osas: ristitud ja ristimata lastele, sest mõlema rühmaga oleme omas kontekstis paratamatult seotud.

Sotsiaalabile ja ilmalikkusele kalduvast tööst prioriteedina tuleks kiriku lastetöös hoiduda ning esmalt eesmärgid meie väheste ressursside juures enesele selgeks teha. Usun, et ristimisõpetus iseenesest (nagu ka hingehoid ja diakoonia) ei vaja alati suuri materiaalseid ressursse, vaid eelkõige armastust, last hindavat jutustamis- ja vestlusoskust. Organiseeritud süstemaatiline tegevus nõuab aga seda konkreetsemat sihikindlust ja eesmärgistatust nii sisuliselt kui ka näiteks rahaliselt.

Ristimine kui kiriku lastetöö lähtepunkt ja ristimine kui kiriku lastetöö eesmärk on nii eraldi kui koos vaadeldes täiesti võimalikud. Ühest küljest lähtub kiriku lastetöö ristitute vajadusest ja kiriku ülesandest täita misjonikäsku, andes lastele ristimisõpetust erinevates vormides.

Teisalt võib ristimist vaadelda kui kiriku lastetöö eesmärgi saavutamist – lastetööd on tehtud nii hästi, et «palgaks» on saadud hulk ristitud koguduseliikmeid (meenub 1990ndate alguse pühapäevakoolide töö); kahtlemata on see mõte ilus, kuid problemaatiline.

Ühest küljest võib ristitud lastega kiriku lastetöös ka piirduda, teisalt ei ole meil õigust armu jagada või piirata – evangeeliumi kuulutamine peab ulatuma kõikideni. Võib arvata, et ei esimestes kogudustes, kus pöörduti ja ristiti perede kaupa, ega hiljem olnud ristimise küsimus sellisena päevakorral – lihtsalt kõik olid pärast sündi ristitud.

Täna on olukord sootuks teine. Kuigi tulija otsus näitab tahet, saavad määravaks näit lapse valiku adekvaatsus, tema religioosse vabaduse, inimõiguste jms järgimine, mida võidakse käsitleda erinevalt. Kõige sellise juures tõuseb esile kodu ja vanemate roll, nende koostöö kirikuga kristlikus kasvatuses.

Nn heatahtlik ja kodu poolt aktsepteeritud kiriku lastetöö misjon ristimata, ent lastetöös osalevate laste hulgas omab tegelikult juba suuremat kandepinda, kui lastele suunatud ristimisõpetus. Selle juures saab oluliseks ka edasine, näit ristimisele toomine perede kaupa (sageli on ristimata-leeritamata ka selliste laste vanemad), integreerimine kogudusse jms.

Kiriku lastetöö – vastutus

Näeme, et mõlemal juhul – kui kiriku lastetöö keskendub kas ristitud või ristimata lastele või mõlematele – on alati tegemist jagatud vastutusega kodu ja kiriku vahel. Kiriku lastetöö eesmärgiks saab olla siiski vaid toetava kristliku õpetuse ja kasvatuse andmine ning kodu prioriteetide aktsepteerimine.

Tänapäeval oleme olukorras, kus see pahatihti on teine – oleme ainsad andjad, ainsad teadjad, mõnikord ka ainsad otsustajad. Ometi on vastutus lapse kristliku kasvatuse ja ristimisõpetuse (olgu siis enne või pärast) saamise osas mõlemapoolne.

Lokaalsel/koguduse tasandil tähendab see pieteeditunde, tähelepaneliku jälgimise ja tasakaalustamisega võimalike erimeelsuste ja lahkhelide rahumeelset ennetamist; organisatsiooni tasandil süsteemset õppe- ja kasvatustöö kavandamist ning tööd toetavate vahenditega teadlikku varustamist.

Unustada ei maksa, et koos kodu ja kirikuga figureerib kogu selles suures ristimisõpetuse kavas ka laps ise. Igapäevast elu järgiv kodu- või kirikupoolne religioosne kasvatus ei pea tähendama, et täidetakse üksnes nõue jõuda kõrgematele arenguastmetele, vaid ka lihtsat olemist koos lastega igal nende arenguetapil – koos nende küsimuste ja vajadustega.

Peame meeles pidama, et kristliku kasvatuse ja õpetuse üheks eesmärgiks on mõista, et usk on elav, mitte kivistunud õpetus; et see kujuneb välja elu jooksul personaalselt ning kasvab erinevates tingimustes. Nii ehitatakse koos lastega karkass, kus nad ise oma teoloogiat korrigeerivad ja diferentseerivad – alguses loomulikult koos abilistega.

Lapse arusaam ristimisest on kindlasti tähtsaks nurgakiviks kogu ristimisõpetuse protsessis. Selle saavutamiseks ei ole vaja palju: aktsepteerida mõni lapsepõlves ristitud koer või nukk, kui vaja; vestelda ja anda kogemusi ristimisest; laske lapsel osaleda liturgias ja traditsioonis kodu ja kiriku läbi (praegu meilgi levinud kodukiriku-õpetus); saata kodukogudusest näit ristimispäeva kaarte; süüdata ristimisküünal lapse ristimispäeval; kinkida raamatuid, lastepiibleid; kutsuda lapsi koguduse lasterühmadesse jne. Võimalusi on palju, osakem neid kasutada ning vastavalt põhiideele loomulikult ning lapse ja kodu usku kasvatavalt rakendada.

(Laste)ristimisel on tulevikku, aga milline on kiriku lastetöö tulevik ristimist käsitledes?

Meie kiriku lastetöö olemasolevate alusdokumentide ja töömaterjalide (Pühapäevakooliühendus ja Laste- ja Noorsootöö Ühendus põhikirjad; metoodiline materjal) hulk minu käsutuses on praegu napp: kokkuvõtlikult öeldes on meie lastetöö põhieesmärkide hulgas mitme teise seas märgitud laste ja noorte kristlik ja kõlbeline kasvatus.

2003. a korraldati PÜ piiblipäevad teemal «Ristimine», kus kõneldi laste ristimise teoloogilistest alustest ning arutleti kogemuste üle, kuidas käsitleda ristimise teemat lastetöös. Ülevaade kokkuvõtetest minul kahjuks puudub. Hoolimata mitmest heast kordasaatmisest jääb siiski mulje, et töö ristimise käsitlemisel kiriku lastetöös on praegu pigem ebastabiilne ja juhuslik, kasutusel on erinevad mõisted ja kontseptsioonid.

Kui jääme veendumuse juurde, et ristimine on ainus värav kirikusse, vajab see tõepoolest põhjalikku arutelu kiriku lastetööd organiseerides. Kui jääme selle juurde, et kiriku lastetöö peaülesandeks on toetada koos koduga laste kristlikku kasvamist ja anda ristimisõpetust, vajab see põhjalikku arutelu ja eesmärkide lahtikirjutamist, mis seni puudub.

Meie kasutada on üldkiriku rikkalik varasalv näit Põhjamaade kirikute kogemuse näol – sealne kiriku lastetöö ristimisõpetuse kava ja programmid väärivad tähelepanu ning võimaldavad kohaldamist meie kontekstis. Meil on oma piisav kogemustepagas ja inimressurss seda tööd tegema.

Seega peaksime julgesti niivõrd olulise teema käsitlemisega, nagu ristimine seda on, ka kiriku lastetöö vaatenurgast konkreetsemalt algust tegema. Jah, tõenäoliselt «…ei ole see mingi mugav jalutuskäik, vaid pigemini takistusjooks, millega julgelt ja rõõmsalt algust teha tuleb, küllap siis see, kelle nimel ja ülesandel laste hinge pärast joostakse, annab ka vajalikku rammu» (EK, nr 26, 29.06.1939)!
Hedi Vilumaa Kõpu koguduse õpetaja
(Lõpp.)

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. (Ps 98:1)