Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Et kõik oksad oleksid haljad

09.02.2007 | | Rubriik: Teoloogilist

Ristimine kui kiriku lastetöö lähtepunkt ja eesmärk

1970ndatel aastatel kirjutas õp Harri Haamer ühes Kõpu Peetri koguduse aruandes: «Minu juurde kirikusse tuli üks noormees ja küsis siis kirikus asuva altarimaali «Jeesus õnnistab lapsi» kohta. Kui selgitasin talle loo tausta ja kõnelesin Jumala riigist, muutus ta kurvaks ja ütles – eks ole ju meiegi seda väärt, et sellest rohkem kuulda. Paraku ei olnud see tookord võimalik.»

Aastakümned on möödunud, ajad muutunud ja võimalus rõõmusõnumit kuulutada suurem, ent mitte kerge või küsimusteta. Iga Jumala riigi töö ettevalmistamine, läbiviimine ja järelhooldus nõuab ka täna pidevat reflektsiooni, süvenemist ja mõtestamist.

Samasugust pingutust nagu vanakirikus näiteks laste ristimise selgitamiseks tehti, nõuab ka tänane aeg – kõik saab oluliseks: kuidas vaatame last, kuidas käsitleme kodu ja perekonda, kasvatust ja õpetust; missugused ülesanded seame kirikule ja kiriku lastetööle laste ristimise valguses. Püüan siin nende küsimuste üle arutleda ning uurida, missugused on meie ülesanded laste ristimise seisukohast kiriku lastetööd tehes – olgu ristitud või veel ristimata lastega.

Lapsed ja ristimine – kuidas võtta?

Laste käsitlemine Piiblis ja tänapäeval

Piibel räägib lastest üsna palju, nii negatiivset kui ka positiivset. Juutluses väärtustati lapsi väga – lapsed olid kui Jumala kingitus ja õnnelik oli see, kel oli palju lapsi. Igati oluliseks ja perspektiivikaks peeti laste õpetamist. Lapsed olid (nähtavalt) esil ka religioossetes rühmades, neid kasvatati algusest peale kogudusse kuuluvaiks, et nad tunneksid Jumala rahvaks olemise tähendust. Lapsed olid tõotuseks sellest, et rahvas saab suureks, Jumala poolt armastatud lepingurahvaks.

Ometi ei väärtustatud lapsi lihtsalt niisama – see tulenes seadusest. Lapsed kuulusid sotsiaalselt väheväärtuslike rühma; ka ei hinnatud eriti lapse religioosset võimekust. Ilmneb, et laste kohta oli juutluses levinud kaks erinevat käsitlust: rabi Gamaliel II (negatiivne) ja rabi Jehoshua (positiivne) arusaam.

Neid kahte käsitlust arvatakse kohtavat ka nn lasteevangeeliumis, kus arutletakse laste poolt ja vastu. Selline radikaalne lapse tähtsuse rõhutamine, nagu Jeesus seda tegi ja mis on evangeeliumite traditsioonis säilinud üsna varakult ja pikalt, on Uue Testamendi kirjades küll pea kadunud. Kuid sünoptiline traditsioon on Jeesuse suhetest lastega säilitanud kaks olulist jutustust: väitluse suurimast Mt 18:1–5 ja juba nimetatud lasteevangeeliumi Mk 10:13–16 (ka Mt 19:13–15; Lk 18:15–17).

Viimases ilmneb Jeesuse suhtumine lastesse: on üsna selge, et Jeesus pidas lastest lugu nende eneste pärast, ilma muu tähenduseta. Jeesuse õpetuses oli lastel alati kindel koht – Jumala riigi võrdumites kajastuv lapse motiiv leidis kasutamist ka tema poolt. Ta seadis täiskasvanutele eeskujuks just lapse õppimise ja kuulekuse – millise asendi peaks omandama ka iga täiskasvanu Jumala riiki vastu võttes.

Nii nagu juudi liturgias võetakse Jumala riik vastu igal päeval uuesti, õpetas ka Jeesus lapsesarnast asendit ja lapselikku meelsust jätkuvalt uuendama – juhul kui Jumala riigi sees tahetakse püsida.

Kogudust erutanud küsimuseks oli aga ilmselt, kas ka lapsed saavad osa päästest? Laste viimine Jeesuse juurde andis õiguse vastata positiivselt: kui Jeesus võttis nad vastu Jumala riiki sellistena, nagu nad on, kuulub neile pääste ka koguduse läbi. Nii täitis Jeesus vanad juudi mõisted taas uue sisuga – Jumala riigi vastuvõtmine ja sellesse sisenemine on presentsed tegevused, millel on eshatoloogilised tagajärjed ka laste jaoks. Pärimust kandnud koguduses oli ka ilmselt neid, kelle meelest ei saanud lapsed päästet vastu võtta. Kuid teised, nagu Jeesus, pidasid seda võimalikuks.

21. sajandi käsitlused lastest on võrreldes eelmiste sajandite ühiskondade arvamustega peaaegu tundmatuseni muutnud. Väheväärtuslikust eluetapist on 20. sajandi uurimuste järgi kujunenud niivõrd oluline aeg, mis mõjutab otseselt inimese kogu ülejäänud elu. Lastest (vanuse osas on tänapäeval üldlevinud seisukoht, mille järgi lapsed on 0–14aastaseni isikud) on saanud ühiskondlikus elus võrdväärsed isikud. Nagu üldine positsioon, on tänapäeval märgatavalt muutnud ka laste asend peres: laste arvu vähenemine, perestruktuuride teisenemine ja pidevad muutused ühiskonnas toovad kaasa laste käsitluse muutumise.

Olgu muutusi kuipalju tahes, piibellik taust ja Jeesuse õpetus laste kohta kehtib ka täna meie ajal – need on kristliku antropoloogia järgi mõistetavad ja vastuvõetavad olnud läbi sajandite. Olgu lapse asend ühiskonnas muutunud, ometi oleme täna samasuguste küsimuste ees religioosses mõttes nagu Jeesuse-aegne kogudus – kas lapsed saavad osa päästest ja mida meie, täiskasvanud, saame/peame selleks tegema? Ehk kokkuvõttes – küsimus on päästes, mille võti on ristimises.

Laste ristimine

Teame, et Uus Testament rõhutab ristimise vajalikkust, kuid ei anna kindlaid punkte laste ristimise kohta. Kiriku ajaloos ulatub dokumenteeritud lasteristimise praktika 2. sajandi alguse Ida-Süüria kirikusse, kuid alles 5. sajandil näib lasteristimise tava olevat võidule pääsenud. Augustinus pidas laste ristimist väga vajalikuks: «Lastele laenab Ema Kirik teiste jalgu, et nad tuleksid; teiste südameid, et nad usuksid; teiste keelt, et nad tunnistaksid.»

M. Lutheri mõte ristimisest kui kingitusest toetub Augustinusele. 1524. a ühes jutluses ütleb ta: «… usk on ainuüksi Jumala tegu ja see käib üle kogu mõistuse. Laps on sellele sama lähedal kui täiskasvanu, isegi palju lähemal … Minu arvamus on: kui mingi ristimine üldse on kindel, siis see on laste ristimine.»

Tänapäevases luterlikus laste ristimise praktikas toetutakse siiani vanakiriklikele seisukohtadele – väikelaste ristimist nähakse kui Kristuse ristimiskäsu täitmist ja toonitatakse ristimise õndsusvajalikkust; sakramendi annis osalemise eelduseks on üksnes usk, mida laste puhul kinnitavad vanemad ja ristivanemad.

Kokkuvõttes näeme, et laste erilist asendit/tähtsust ning väikelaste ristimist on peetud oluliseks juba väga kaua, sel on alus Jeesuse enda sõnade ja tegevuse näol; sellele järgnevat õpetust ning kasvatust on peetud aga elementaarseks. Aegade jooksul on seda ülesannet täitnud mitu erinevat poolt: kodu, kool ja kirik. Nüüd tahan vaadelda, kuidas on sellega hakkama saadud ning missugust rolli mängib seejuures just kiriku lastetöö.

Kiriku lastetöö – kuidas on õige ja hea?

Ilma põhjalikuma analüüsita tagasi vaadates tundub, et kristliku kiriku lastetöö põhiküsimused selle algajast alates (19. saj) on olnud alati seotud ristimisõpetuse andmisega (kõrvalharuna ehk sotsiaaltöö tänapäevases mõttes), mis sageli kahjuks kompenseeris kodust kristlikku kasvatust (pühapäevakoolide töö algus Inglismaal). Näeme, et isikute ja kiriklike organisatsioonide meeles on olnud vajadus «päästa» lapsi – nende taustast olenemata ja erinevaid meetodeid kasutades.

Eesti kiriku organiseeritum lastetöö areng algas koos rahvakirikuga. Juba paarikümne aasta pärast peale selle loomist võis märgata head edenemist – kiriku organiseeritud lastetöö kasvas. Eesmärgiks oli arendada ja laiendada kristlikku lastekasvatust mitmel tasandil: kodus, koolis ja kirikus.

1935. a toob õp August Grünberg (Arumäe – EK) Eesti Kirikus (03.01.1935, nr 1) ära lastetöö ülesanded Eesti kirikus, kus ütleb muu hulgas: «Kui me tahame, et Eesti kirik kasvaks, et Eesti kirik täidaks oma ülesandeid, mis Jumala poolt on tema peale pandud, siis on tähtis, et kõik oksad oleksid haljad ja kannaksid vilja. Ja üheks ilusamaks oksaks kiriku tööpuu küljes on kiriklik lastetöö. /—/ Kristlik kirik on alati lapsi silmas pidanud, püüdes neid koguda ja õpetada. Ta on mõistnud, et need lapsed on tema ristitud noorliikmed, kelle eest kirik peab hoolitsema.»

Siin ilmneb lisaks ristimisõpetusele veel üks huvitav lähenemine lastele – kiriku kui organisatsiooni kestmise (liikmelisuse) küsimus (mis on oluline tegur ka praegu). Samas artiklis nõutakse kirikliku lastetöö intensiivistamist ning lastejumalateenistuste pidamist laste hingede kosutamiseks, «… on vaja võimaldada lastele – laste kohaselt, kristliku pühapäeva õnnistusest osasaamine. /—/ Selleks kõigeks on vaja rohkesti õhutada ja ikka jälle õhutada ning selgitada.»

1939. a Eesti Kirik nr 26 (29. juuni) avaldas esilehel pseudonüümi Hingehoidja all artikli «Ristitud – ja siis…?», kus tuuakse esile laste pääste küsimus kiriku ja koguduse ülesandena. Autor ütleb, et kõigile ristitud lastele tuleb kuulutada evangeeliumi ja juhatada nad elule, mis oleks kantud Jumala Sõna ja sakramentide väest: «Kirik ja kogudus on kohustatud andma seda igale üksikule ristitule, ja selle andmine osutub võimalikuks vaid elavas kristlikus koguduses ja koguduse läbi.»

Tähelepanu peab pöörama just kava- ja sihikindlale õpetusele ja kasvatusele, sest usu põhialuste mittetundmine on usulise ja kirikliku elu nõrgemaid punkte. Kogudus täitku oma kohustust ristituid toetada esmalt vanemate ja ristivanemate kaudu, siis lastejumalateenistustel, pühapäevakoolis ja eelleeritöö rühmades.

Et see töö on raske, ei saa kahelda, aga «Jumala riigi tööd ei saa ju teha nii, et istutakse maha ja kaalutakse läbi võimalikud raskused ja takistused. Kaheldamatult ei ole see mingi mugav jalutuskäik, vaid pigemini takistusjooks». Lisaks tuuakse rida võimalusi, mis selleks hiiglasuureks tööks olemas on: iga koguduse liige on saanud ristimises misjonikäsu, mitte ainult koguduse õpetaja; tõsta tuleb lapsevanemate teadlikkust kristlikust kasvatusest, tähtsustada meeste/pereisade tööd, luua väikelaste emade ringid või pidada asja kohta vähemalt mõni hea ettekanne või mainida seda teemat aeg-ajalt jutluses.

Hedi Vilumaa, Kõpu koguduse õpetaja
(Järgneb.)

2 Kommentaari artiklile “Et kõik oksad oleksid haljad”

  1. Külaline ütleb:

    Vanasti oli sõjaväeautodel presentkate peal, ilmselt selle katte pealepanemine ongi presentne tegevus.

  2. Külaline ütleb:

    minu arvates on ristimiseks ikka kõigepealt vett vaja.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)