Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Et Jumalgi oleks kodus

12.06.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Sajad inimesed ruttavad kiriku poole, lisades sammu, et mitte kohast ilma jääda. Teised sajad tunglevad juba ukse juures, kuid saali jõudes nendivad, et hiljavõitu, pingid on rahvast tulvil. Veel ehk rõdu peale mahub? Ja nii tõtatakse rutakalt üles kivitolmusest trepist, hoolimata valgetest suveülikondadest, millega ilmselt varem kirikupingilt tolmu pole pühitud.
Ulme? Uskumatud mälestused kuldsest vanast ajast? Ei, sugugi mitte. Sellist pilti saab näha Narva Aleksandri kirikus tänapäeval. Ja sündmuseks mitte mõne ülikuulsa popdiiva vaatemänguline sõu, vaid klassikalise muusika kontsert. Esinejateks oma kohalikud sümfoonikud koos ooperisolistidega, viimased, tõsi küll, Peterburist. Kui mõni hilinev VIP veel saali etteotsa rühkis, jäi ta keset saali nõutult seisma, sest kohti lihtsalt ei olnud!
Hästi, linna päevade avakontserdilt võibki suuremat külastatavust eeldada. Järgmisel päeval aga kordus kõik taas – kirikus tunglesid sajad turistid, küll üksikult, küll ekskursioonibusside kaupa. Lisaks kooli lõpuaktusest osasaajad ning orelipooltunni publik. Ja nii ka järgnevatel päevadel.
Lõpuks ometi on suvi ja paljude kirikute uksed teelistele valla. Seda on tõesti tore kogeda, et mööda Eestimaad ringi sõites on kirikuuksest ka võimalik sisse saada. Mitte nii, nagu nentis üks mu oreliõpilastest kord orelireisil, kui mitme kiriku uksed järjest suletud olid: «Jumalat ei ole kodus.» Selline tunne võib vahel Eestimaal tekkida küll.
Kirikuhoone on elav organism, ta vajab energia liikumist endas, elavat tuuleõhku, mis kas uksest sisse, orelivilest läbi või inimesest koos lauluhäälega välja puhuks. Küünlatulukest vilkumas, altarilina siluvat kätt. Ja muidugi meeldivad talle sajad inimesed üle uksepaku astumas. Siis tundub kirik nurrulööva kassina, kes oma päevaaskeldustest väsinud inimesed ometi on diivani peale istuma saanud.
Eestimaa lühike suvi pakub meile vaid pisukest aega aastast, kus saame soojade müüride vahele inimesi kutsuda. Kas me seda võimalust aga täiel määral kasutame? Kurdame küll vahel, et paljud kirikutes toimuvad kontserdid sinna ei kõlba, jõulukontsertidelgi unustatakse jõululaps tihtipeale ära ja lauldakse vaid aisakella tilinast ja küünlasärast. Aga kes nad sinna sisse laskis? Ja kas me pakume siis omalt poolt midagi väärikamat?
Kirikumuusika liit korraldab teist aastat kontserdisarja «Mu süda, ärka üles», kus meie kirikumuusikud mööda Eestit ringi rändavad ja rahvast vaimuliku muusikaga kosutavad. Nii mõneski kirikus on see ainuke kontsert terve suve või aasta jooksul. Milles asi? Miks kogudused kohapeal ise initsiatiivi üles ei näita? Pole raha? Usun seda. Aga kirikumuusika liidul ja Narva Aleksandri kogudusel ka pole. Me lihtsalt otsime ja kirjutame projekte, nii et käed kanged (ja seda sõna otseses mõttes).
Kahjuks pole paljudes kogudustes professionaalse kontserdikorraldusoskusega inimest. Isegi siis, kui väljastpoolt keegi tuleb tasuta kohale, ei suudeta osas kirikutes ei reklaami teha ega kavalehti välja printida. Rääkimata esinejatele lilleõie kinkimisest või kohvi pakkumisest. Kord polnud ühes Eestimaa kirikus toimunud vaimuliku muusika kontserdil kohal ei pastorit, organisti ega kirikuteenijat, kes kirikuukse pärast kontserdi lõppu oleks lukku keeranud. Õnneks päästis tookord olukorra juhuslikult kohal viibinud koguduse liige, kellel oli ka pastori telefoninumber käepärast, nii et kirik sai ööseks ikka lukku.
Narvas toimub sel suvel 20 vaimuliku muusika kontserti ja 14 orelipooltundi – 34 muusikasündmust kolme kuu jooksul. Suurem osa oma jõududega korraldatud. Loomulikult ei saa me end Tallinnas toimuvaga võrrelda. Kuid innustada tahakski just muud Eestit – ka väljaspool Tallinna on võimalik kultuuri (olgu kiriku- ja/või muusikakultuuri) edendada ja arendada. Ning siis oleksid meie kirikuuksed veelgi rohkem lahti ning inimestel põhjust sinna sisse astuda ja sealt endale vaimulik kodu leida. Ja Jumalgi oleks kodus.

Jyrjo_Tuuliki

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)