Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Et Jumala Vaim suunaks meie soove

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!“ Jeesus ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?“ Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!“ Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.“

Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“ Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?“ Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.“ Lk 12:13–21

Mõnda aega tagasi oli Eestis populaarne loosung „Võidab see, kel on surres rohkem asju“. Muidugi hakkasid ilmuma peagi ka selle vastased arvamuslood, säutsuti foorumites ning igaüks püüdis siis kas naabrist rikkamaks saada või vastupidi – materdada neid, kel asju rohkem kui neil. 

See hüüdlause muutus niivõrd igapäevaselt kasutatavaks, et tarbimisvastased tegid isegi samanimelise lauamängu. Tõsi – selle mängu eesmärk oli küll võit, aga võitis see, kel mängu lõpuks oli kõige vähem varandust ja punkte alles jäänud.

Kuidas on lood tänase päeva teemaga „Kaduvad ja kadumatud aarded“? 

Ühelt poolt võiks ju arvata, et mida tarka mul ikka öelda, sest see teema näikse olevat elementaarne ning ikka ja jälle korduv, aga teame ju sedagi, et kordamine on tarkuse ema. 

Sellele teemale mõeldes ning endamisi arutledes jõudsin mõtteni, et me vajaks hoopiski uut lauamängu – „Võidab see, kel on surres kõige rohkem usku“. Ning seda võiks jagada tänavanurkadel, kaubanduskeskustes, turulgi … Sest paraku on nii, et suurele osale elanikkonnast on just poodlemine ning kaubanduskeskuses aja veetmine saanud kiriku aseaineks. Eriti näeme seda pühade ajal. Aga kuhu jääb selle kõige kõrval Jumal, tema lunastusplaan ja -töö?

Kes meist tahaks kuulda Issanda sõnu: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?“

On näha, et see mees, kes oli suure saagi kokku korjanud, ei teadnud tegelikult oma hingest ning hinge vajadustest suurt midagi. Tema vaid ootas, et saaks süüa, juua ning oma rikkusest maist rõõmu tunda. Aga milleks see kõik, kui juba selsamal ööl nõuti tema hing?

Jeesus ütleb ju: valvake, sest te ei tea päeva ega tundi. Nii on siis valvamine ka see, et me ei laseks materiaalsel end lämmatada. Et meist ei saaks oma varanduse orjad ning me ei leiaks end olukorras, kus asjad omavad meid, mitte vastupidi. Jah – siin maises elus vajame asju ning raha toimetulekuks. Matteuse evangeeliumist (6:32) võime lugeda „Teie taevane Isa teab ju, et seda kõike vajate“ ning lisaks toob Jeesus võrdluseks taevalinnud, kes ei külva ega lõika, ei kogu aitadesse, sest taevane Isa toidab neid. 

Mulle sattus hiljuti taas kätte Harri Haameri jutlustekogu „Mu südames on ülestõusmine“. Seal on jutlus aastast 1979 (14. oktoobril, lõikuspühal), kus seisab: Ma küsisin kord ühelt vanalt kolhoosnikult, mida nad tegid oma lõikuspidul? „Noh, mis ikka: söödi, joodi ja kepsutati.“ Küsisin: „Kas su hing jäi sellega rahule?“ Ta ütles: „Hingele polnud seal küll midagi head.“ 

Tahaks loota ja uskuda, et kui kirikulised lahkuvad pühakodadest, võivad nad öelda vastupidist – et nende hing on täis rõõmu, lohutust, kinnitust, usku ning teadmist, et Jumal ei jäta meid maha, kui me ise teda ei hülga. Kui me ise ei vali teist teed ehk sõltuvust siinsest maailmast ja selle väärtustest. Piltlikult räägime küll asjade omamisest, aga selle kõige all pean silmas lisaks kõike muud, mis eksitab ja viib meid Jumalast kaugemale. 

Me teame ka lugu rikkast mehest, kes muutus kurvaks, kui Jeesus käskis tal minna ja müüa kogu oma vara ning järgneda talle. Nii on ka tänapäeva inimestega – olen kuulnud, et kardetakse tulla kirikusse, sest siis peab oma elu muutma, aga ei mõisteta sealjuures seda, et see muutus toob kaasa rõõmu ja rahu südamesse. Sest Jumala sõnas ja tema armus on küll midagi hingele. Ja mitte ainult midagi, vaid kõik!

See, mida kogeme, kui kohtume Jumalaga, on ilmselt midagi sõnades seletamatut. Jeesus on öelnud, et see on midagi, mille nimel tasub loobuda kõigest muust. Pauluski kirjutab, et tema arvabki kõik muu sellega võrreldes pühkmeiks!

Samas aga ei tähenda see, et meilt kohtumisel Jumalaga kõik muu ära võetakse. Vastupidi, ka kõik muu, mis meil ja meis on, mis meid ümbritseb ja millega me oleme seotud, saab sellest Jumalaga kohtumisest uue väärtuse. Kui Jumala Vaim elab inimeses, siis hakkab ta meie isiksust ja iseloomu ümber kujundama. Ta hakkab suunama inimese soove ja tundeid ning valgustab ka mõistust ja südametunnistust.

Kinnitab ju meile Issand: nõudke esiteks Jumala riiki ja kõike muud antakse teile pealegi! Aamen.

 

 

 

 

Diina Tuulik 

Otepää koguduse hooldajaõpetaja