Esileht » Uudis » Uudised »

Et Issand leiaks koha südames

15.10.2014 | | Rubriik: Uudised

Noortepäevad sidusid tervikuks ajaliku ja igavikulise, vanad tõed ja moodsa elustiili. Seda kõike õpetaja Kristjan Luhametsa juhtimisel, kes parasjagu selgitab Rudolf Kallase tähtsust Eestile. Rita Puidet

Eelmine nädalavahetus oli kindlasti meeldejääv nendele umbes kolmekümnele noorele, kes kogunesid Tartu Pauluse kogudusse noortepäevadele.

Kasutades ära oma koguduse suurejoonelise hoone ehk kiriku ja tiibhoone võimalusi, korraldas abiõpetaja ja noortetöö juht Kristjan Luhamets koos vabatahtlikega noortele kolmepäevase koosviibimise. Kohale tuli kokku üle kolmekümne osaleja Tallinna Jaani, Põltsamaa ja Saarde kogudusest ning muidugi tartlasi.
On üks asi käia kas nädala sees või pühapäeval kirikus, kuid teine asi ärgata sõpradega koos pühas kojas või palvetada nendega samas öö hakul. Kui osalejatelt küsisin, mis nendel päevadel meeldinud on, kuulsin vastuseks ka seda, et üheskoos hommiku- ja õhtusöögi tegemine.

Kultuurilooeksam
Sain kogemuse, et noor õpetaja võib olla suurepärane giid, Raadi surnuaial, kuhu Kristjan Luhamets noored juhatas. Väike jalutuskäik üle sügiskullas Toomemäe alla orgu ja mäest üles surnuaiale mõnusalt soojal päeval oli liikumisaastat silmas pidades igati tervitatav.
Raadi kalmistu pakub suurepärase pildi Tartu tähtsusest Eesti haridus- ja kultuurielus. Siit leiame sellised nimed nagu Jakob Hurt, Anna Haava, August Kitzberg, Arnold Matteus ja paljud teised. Seepärast võikski seda jalutuskäiku nimetada omamoodi eksamiks. Õpetaja nimetas aga muudkui tuntud nimesid, noored pidid vastama, millega kadunuke tuntuks sai. Ikka ja jälle oli giidil pajatada kellegi elust huvitav seik.
Esimene peatus kohe värava juures Mart Jänese haua kõrval viis mõtted ka kunagistele koguduseliikmetele ja koguduste õpetajatele. Omaaegne Pauluse koguduse nõukogu ja juhatuse liige Mart Jänes oli tuntud majandusmees, kes olevat Eesti saadikuna käinud Itaalias ja sealjuures kohtunud paavstiga.
Võiks öelda, et mitut surnuaeda ühendavat suurt kalmistut tunneb noor õpetaja küll nagu oma viit sõrme. Siit vasakule ja siit jälle paremale, oskas ta eksimatult orienteeruda Uku Masingu ja Alexander von Bulmerincqi, Traugott Hahni, Pent Nurmekunna, Aino Järvesoo, Juri Lotmani ja Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu õnnistanud Rudolf Kallase hauaplatsi vahel.

Kaheksandat korda
Mida rohkem me Jeesust tundma õpime, seda lähedasemaks ta meile saab. Nii aitasid ka need kolm päeva sellele tublisti kaasa. Kui igalt koolituselt saab teatud portsu energiat, siis piiblikümblusel võib Issand nii naha vahele ja südamesse pugeda, et õhtulgi veel seda meenutades on meeleliigutus kerge tulema.
Ja Jeesust järgiti ka tegudes – käidi koguduseliikmetel abis aknaid pesemas ja muid vajalikke töid tegemas. Oma misjonikogemusest Indoneesias kõneles Laura Herm.
Pärast toimekat päeva oli mõnus end keldrisaalis toimuvaks kontserdiks valmis panna. Kaheksandat korda astus publiku ette Papibänd, kes seekord esines koosseisus Kristjan ja Joel Luhamets, Andrus Mõttus ja Aivo Prükk, trummar Janno Mäe ja Mart Jaanson. Viimane on bändi hing, nagu teda tutvustati, ja professionaalne muusik, kes kiriku laulu- ja palveraamatu lauludele seaded teeb. Peale trummari on kõik, nagu nimigi ütleb, kirikuõpetajad.
Konferansjee rolli täitnud Kristjan Luhamets ütles sissejuhatuseks, et bändil on umbes kakssada liiget, aga enamasti esitavad kõik igal pühapäeval oma  kirikus soolot. Noortepäevade ajaks aga tuli bänd kokku, tegi proovi ja andis oma kaheksanda kontserdi. Trummid aitasid tempot hoida, suure töö tegid kitarrid koos elektriklaveriga ja vürtsi lisas trompet.
Kiriku keldrisaalis sellises esituses ja džässilikus või rokivõtmes kõlanud laulud, kaasa arvatud «Üks kindel linn ja varjupaik», andsid tunnistust, et usk ei ole midagi kivinenut ja ajalukku jäänut, vaid uueneb ja võtab uusi vorme, on mitmepalgeline ja uskumatu.
Rita Puidet

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)