Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Et elada Jumala igavikus

23.11.2018 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga
paat

„Ükskõik, millega tegeleme, kokkuvõtteks pead kergeks saama, muidu paat ei kanna,“ ütleb õpetaja Urmas Nagel. Kätlin Liimets

„Kui Räpina kirikus on matus ja kiriku uksed lahti tehakse, siis vaatad otse järvele. See on päris võimas sümbol: üle vee,“ ütleb koguduse õpetaja Urmas Nagel.

On november, hingedekuu, pilgu sissepoole pööramise ilus aeg. Sel aastal nii soe ja mahe, et roosidki puhkevad. Ees on kirikuaasta viimane pühapäev – igavikupüha – ja sellest tahamegi Räpina vana, uue hingamise saanud paisjärveäärse pastoraadi äsja valminud ruumides vestelda: igavikust ning paadist, mis liugleb veel, ja muidugi Jumalast, kes on kõik omal ajal hästi teinud ja inimeste südameisse ka igaviku pannud (Kg 3:11).
Mis siis on igavik? Õigekeelsussõnaraamatu järgi alguse ja lõputa aeg, ülekantud tähenduses teispoolsus, hauatagune maailm. Kui võtta igavikust surm ja ülestõusmine ära, kas siis jääb midagi alles?
Urmas Nagel on veendunud, et usuinimese jaoks ei ole olemas olukorda, kus Jumal oma loodust eraldub: „Paulus ju ütleb, et ei elu ega surm ja ei inglid ega peainglid, ei praegune ega tulev saa meid lahutada Jumala armastusest. Vähemasti Jumal ei eralda ennast meist. Saame seda teha oma mõtetes, valikutes, teoloogiaga, ent nagu apostel ütleb, kui ülestõusmist ei oleks, siis oleks meie usk tühine. Mitte minu teod või elatud elu või maailmavaade või umbmäärane jõud, just Jumal äratab surnuist üles. Inimesele on tähtis mõista, et surm ei tähenda mitte ärakadumist, vaid langemist Jumala armastusse. Sa ei saa end Jumalast lahti rebida isegi surmas.“

Hirm surma ees
Kui seletatakse või otsitakse põhjust, miks religioonid olemas on, siis üks argument on olnud ja ilmselt ka jääb, et hirm surma ees tekitab usku. Minu vestluspartner väljendab vastupidist: hirm tekitab ebausku. Oleme ühel meelel, et hirm pole loov ning ei ehita üles ja et suremist harjutame kogu elu. Peame ju pidevalt millelegi surema: teatud inimestele, olukordadele, eilsele päevale, nooruse jõule, isegi oma teadmistele, sest need vananevad … Ka kallitele inimestele.
Harjutame surma läbi loobumiste ja „ainus võimalus on leppida. Kui püüame vastu seista, siis oleme peagi tõsises kriisis. See on kõige hullem vaimne kriis, mis üldse olla saab,“ lisab õpetaja Urmas elukogenult. Inimene peab ennast tühjendama, et Jumalal oleks ruumi meie sees oma tööd teha.

Surm ei lahuta armastusest
Meenub Riitta ja Seppo Teinoneni raamatust „Kõnelusi müstikast“ Hispaania müstikute lause, et „kes armastab, see teab“ (lk 12). Küsin oma vestluspartnerilt, kas hirm surma ees on hoopis vihje, et meis on vähe armastust. Vastus on kiire: „Kui ei ole kindel, et armastus on olemas, siis millisel viisil saad uskuda, et Jumal on armastus. Seda enam, et see armastus ületab ka surma piiri, et surm ei saa sind lahutada Jumala armastusest, nagu Paulus ütleb. Mis võib siis kindlust anda, kui sa siin maailmas seda ei koge.“
Urmas viitab veel Prantsuse filosoofile ja teoloogile Gabriel Marcelile, kes ütles, et armastada tähendab teisele öelda: sa ei sure, oled igavene. Ta on sügavalt veendunud, et „hirm ei paku lahendusi, ent arm teeb seda ühtelugu, sest Jumal leiab teid. Enda vigasuse või patususe tunnetamine ei ole lahendus, aga arusaamine, et Jumal ei hülga sind, et andestus on võimalik, see on ülesehitav. Hirm ei suuda surma saladuse kohta midagi mõistlikku ütelda“.

Usaldada Jumalat
Olen kaasa võtnud postkaardi Hugo Simbergi 1896. aastal maalitud inspireerivast teosest „Elujõgi“, millel raamatuid täis paat koos valges rüüs inimesega liuglemas mööda jõge. Pilk riivab pastoraadi aknast paistvat uduhalle pilvi peegeldavat veepinda ja korraga muutun väga tähelepanelikuks: läheneb sinine paat, mees mõtlikult sõudmas.
Ka õpetaja Urmas märkab ja silmitseb seejärel Simbergi teost, üteldes: „Kes lisab teadmisi, lisab valu, ütleb pühakiri. Seda teekonda, mida siin maalil näha, raamatutesse ära ei mahuta. Ükskõik, millega tegeleme, kokkuvõtteks pead kergeks saama, muidu paat ei kanna …“ Jõuan veel märkida, et kergeks saada pole kerge, kui Urmas edasi mõtiskleb:
„Kui üldse midagi ei kogu ja vastutust ei võta, siis võib seda laiskuseks nimetada. Sul peab olema sinu last – sinu elu –, mitte võimalikult rohkelt. Pead elama oma elu, saama aru, kes tõeliselt oled. Kui palju Jumal sulle aega annab, kas 25 või 75 – siin on siiski suur vahe inimese jaoks, kuigi surm on ikka surm. Vananedes on vaja ühel hetkel aru saada, et valmistud millekski veelgi olulisemaks kui kõik see, mida teinud või lugenud oled. Siis on oluline tänulik olla ja usaldada Jumalat. Lõpuks tuleb kõik maha jätta, et elada Jumala igavikus.“
Kätlin Liimets

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)