Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Esra Rahula mälestusele mõeldes

12.06.2013 | | Rubriik: Persoon minevikust

Kui ma 29. mai hommikul emeriitpraost Esra Rahula surmateate sain, asusin sirvima oma mälus neid lehekülgi, kuhu tema nimi, kuju ja sõnad olid talletunud.

Oli ta ju minu lapsepõlvekodus Kuusalu pastoraadis alati oodatud ja lugupeetud külaline. Üldjuhul olid need visiidid töised, kas lauritsapäeval koguduse nimepäevakülalisena jutlustamas või töistel nõupidamistel. Kuid juhtus ka seda, et külaskäigu ainus eesmärk oligi oma ordinatsioonivenda ja tema peret vaatama tulla.

Oma saatusest suuremad
Seda meenutust kirjutama inspireeris grupipilt, mis on tehtud Kuusalu vana pastoraadi trepil 1969. a 28. septembril. Sellele on jäädvustatud minu isa Eduard Salumäe juubelisünnipäeva külalised. Kaamerasilm on talletanud palju olulisi inimesi, kes kõik kuulusid tol ajal minu kasvukeskkonna vahetusse ringi. Tolles seltskonnas on ka üheksa tollast EELK vaimulikku: peapiiskop Alfred Tooming, praost Esra Rahula, õpetajad Ivar-Jaak Salumäe, Eduard Salumäe, Paul Saar, Aldur Parts, Henn Unt ja Leo Vahter ning diakon Nikolai Kalda.
Neist vaimulikest vaid ühel polnud üldse isiklikke sõjamälestusi. Neli pastorit olid pidanud lühemat või pikemat aega kandma sõdurimundrit. Neist kaks olid sattunud n-ö võitjate ja kaks kaotajate poolele. Kolmel pildile jäänud vaimulikul oli seljataga aastatepikkune sunnitöö stalinlikes vangilaagrites. Suurest sõjast oli ju möödunud kõigest 24 aastat ja Stalini surmast vaid 16 aastat.
Ometi kuulusid just need erinevate elusaatustega mehed Eesti kiriku vaimulikkonna tuumikusse ning andsid igaüks parima kiriku tulevikule. Osati olla oma saatusest suuremad, sest teist võimalust ju polnud. Pidevas võõrvõimu seatud takistuste ümber laveerimises peitus omamoodi visa vaimne ja vaimulik vastupanu, mis ei lubanud hingeliselt alla anda. Ilmselt just alalise ohu ületamise vajadus liitis tollaseid vaimulikke ja õpetas ühise eesmärgi nimel oma eriarvamusi sedavõrd taltsutama, et kirik koos püsiks ja välisele survele vastu peaks.
Vaimulike omavahelised kokkusaamised kujunesid alati pikkadeks aruteludeks. Neist ei puudunud elavad vaidlused usu ja kirikuelu teemadel. Ometi ei mäleta ma kordagi jutuajamistest masendust või meeleheidet. Pigem keskenduti just väljapääsude otsimisele ning leidlikele lahendustele.
Mäletan korduvalt kõlama jäänud mõtet: «Pole vaja taga nutta seda, mis meile on keelatud teha. Annaks Jumal vaid tervist ja jõudu hästi ära teha see, mis meil hetkel on võimalik.» Arvan, et just niisugune suhtumine kasvatas kirikutööle ka neil aastatel järelkasvu.
Tulevasi EELK vaimulikke on selles 1969. a seltskonnas kokku kuus: Tiit Salumäe, Einar Soone, Endel Kuulpak, Johannes Vassel, Mart Salumäe ja Peeter Paenurm.

Järjepidevuse kandja
Kirjutasin eespool mainitust just seepärast, et iseloomustada inimesi, aega ja olusid, mille keskel praost Esra Rahula oma elutööd Eesti kirikus tegi. Toona tembeldas võõrvõimu ideoloogia üheselt mõistetavalt kirikut igandiks ning kõiki kristlasi vaimust vaesteks ja elus pettunuteks, kes otsivad usust lohutust. Aga kütmata kirikud ei suutnud jõuluõhtuti kuidagi mahutada kõiki, kes just seda lohutust otsima tulid, mida vaid kirikul anda oli. Kirikul oli «keelatud vilja» magus lisaväärtus. Ta esindas midagi niisugust, mida ametlikult ei oleks tohtinud olemas ollagi.
Aga just nendel aastakümnetel, mil kommunistlik riigikord suisa absurdini arendatud ideoloogiliste meetmetega tegi igal tasandil totaalset ateistlikku ajuloputust lasteaedadest vanadekodudeni, pidi kirik oma missiooni täitmisel hakkama saama äärmiselt ahistavates tingimustes. Tegelikult on see suur Jumala ime, et Eestis kirik niisuguse ebavõrdse vastasseisu siiski üle elas ja järjepidevus ei katkenud.

Mul pole olnud millestki puudu
Vaimulikud, kes teenisid EELK kogudusi, olid tollases ühiskonnas sisuliselt lindpriid. Neile ei laienenud muud sotsiaalsed õigused, kui «mittetöise tulu» pealt kõrgendatud tulumaksu maksmine. Vanaduspäevade lootuseks oli elu lõpuni ametis püsida, kuna vanaduspensioni neile nõukogude ühiskonnas ette nähtud polnud.
Esra Rahula oli sellest vaimulike põlvkonnast viimane esindaja. Sõjajärgsetel aastatel, kui okupatsioonivõim kõige otsesemalt kirikut vaenas, otsustas ta õppida usuteadust, et saada vaimulikuks. See oli siis noore inimese jaoks pöörane otsus. Minna hukule määratud laevale! Ja mitte ainult reisijaks, kellele ehk leidub koht päästepaadis, vaid kapteniks, kes, kui üldse, siis lahkub viimasena.
Mulle meenub üks Esra Rahula lauritsapäevajutlus Kuusalu kirikus. Kirjakohaks oli Lk 22:35: «Ja Jeesus ütles neile: «Kui ma läkitasin teid kukruta ja paunata ja jalatsiteta, kas teil oli midagi puudu?» Nemad ütlesid: «Ei midagi.»» See aastatetagune jutlus pole mulle loomulikult tervikuna meelde jäänud. Küll aga jutlustaja veenvus, kui ta kõneles: «Kui Jeesus täna minult küsib sama küsimuse, saan vaid alandlikult vastata. Mul pole olnud millestki puudu!»
Ma ei julge tunnistada, et see oli esimene kord, kui mu lapsesüdames sai kindlaks veendumus, et ka minust peab saama oma isa, ristiisa ja vendade ametijärglane, kuid minu otsusele andis see kindlust tublisti juurde.

Usust kinni hoides
1. mail 1963 pidas Esra Rahula Kuusalu kirikus minu ristimistalituse. Ilmselt oli tal minu isaga sedavõrd lähedane ordinatsioonivenna suhe, et ta oli palutud ka minu ristiisaks. 30 aastat hiljem ristis ta minu tütre Viljandi Jaani kirikus.
Meile meeldivaks üllatuseks oli tal alles ristimiskõne, mille ta minu ristimisel pidas. Selles jutustas ta ühe muinasjutu poisist, kellele võlur andis sinise lille ning ütles: «See lill avab sulle tee suure varanduse juurde. Aga ainus, mis sa pead meeles pidama, on see, et kui sa varanduse leiad, siis sa sellest lillest lahti ei lase.»
Kui võlur sama ootamatult kadus, nagu ta ilmunud oli, hakkas poiss varandust otsima. Peagi jõudis ta suure mäe juurde, millesse viis koopasuu. Poiss astus koopasse, läks ikka sügavamale ja sügavamale, kuni korraga seisis suure ukse ees. Kui ta käe sinise lillega ukse poole sirutas, avanes uks ning poiss seisis uhkes sammassaalis, mida täitsid hinnalised aarded. Algul ta imetles seda vaatepilti, aga siis püüdis seda varandust endale taskutesse toppida.
Ta haaras ikka uusi ja uusi kalliskive ning väärisesemeid oma kätte ega pannud tähelegi, et sinine lill tema käest pudenes. Korraga hakkas kogu sammassaal vappuma ning mägi selle kohal alla langema. Viimases hädas tuli poisile meelde võluri antud sinine lill. Ta haaras selle pihku ja pigistas kramplikult oma peos. Ühtäkki varing peatus, sammastega ehitud saal säras jälle oma külluses ning poiss taipas, et see kõik kuulubki talla niikaua, kuni ta seda sinist lille käest ei lase.
Usk Kristusesse juhib ja kaitseb imeliselt, kui temast kinni hoitakse. See avab meile tee aarete juurde, mis on meie päralt vaid usu kaudu.
Esra Rahula põlvkonna vaimulike vastupidavuse suur saladus peituski usus, millest nad alandlikult kinni hoidsid ajal, kui usu salgamine ühiskondlikuks elunormiks kuulutati. Usk Jumalasse hoidis nende vaimu värske ning andis jõudu vastu seista igati ülekaalukana tunduvale vastasele. Teisiti poleks neil aegadel suudetud kirikut järeltulevatele põlvkondadele järjepidevana hoida. Ja teisiti ei suuda ka meie olla kutsutud ja seatud sulased Issanda viinamäel.
Mart Salumäe

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)