Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Esivanemate austamiseks

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Möödunud nädalasse jääb võidupüha ja jaanituli. Väga mitmetes Eestimaa paikades toimusid ka surnuaiapühad, mille võtmist UNESCO maailmapärandi nimekirja meie peapiiskop Urmas Viilma soovitab. Oma ettepaneku põhjendamiseks toonitab kirikupea, et kuigi esivanemate austamiseks nende kalmude külastamist esineb teistelgi soome-ugri rahvastel, on tegemist siiski väga eestlasliku kombega, mis ajahambale siiani vastu pidanud. Ta lisab, et selle eripärase tava on eestlased kaasa võtnud kõikjale maailma ja nii jätkatakse ka asumaal olles Kodu-Eestis omaseks saanud kommet.

Komme minna jaaniajal surnuaeda, et mälestada meie eel käinuid, on Eestis kaugeleulatuv traditsioon. Et komme on elus, võisin veenduda jaanipäeval Võrumaal. 24. juunil pidas õpetaja Argo Olesk kalmistupüha isegi kolmes surnuaias: kell 10 Pindis, kell 12 Vastseliinas ja kell 14 Leevil. Tema kogudus oli sel päeval rohkearvuline. Osales ka puhkpilliorkester, mida vana kombe kohaselt sai kutsuda pärast teenistust omaste kalmudele mälestuslugu mängima. 

Vastseliina kalmistu värava ees, millel on julgustav kiri „Tulge tagasi, inimese lapsed“ ja surnuaia siseküljel tekst „Minu Isamajas on palju eluasemeid“, polnud autole parkimiskohta just lihtne leida. Avaras surnuaias liikusid inimesed, silma järgi ehk tuhatkond, omaste ja tuttavate haudade vahel. Süüdati küünlaid ja sätiti lilli, meenutati neid, kes siin puhkavad. Oli aga päris rohkelt neidki, kes vaimuliku kutsel keskplatsile seatud lugemispuldi ette olid kogunenud sõnateenistusest osa saama. Lahkunutele loeti ühine hingepalve, aga mälestati ka nimeliselt. Vana traditsiooni järgi tõusid püsti need, kelle esivanemat õpetaja parajasti nimetas. Mälestada võeti neidki, kelle põrm puhkab võõramaa mullas. 

Palava päikese käes seistes aastast aastasse korduvast tavast osa saades valdas meeli kindel teadmine – see traditsioon püsib. Muutugu ilm ja tema kombed, eestlased peavad oma elu osaks nõndamoodi esivanemate austamist. See ühendab põlvkonnad ja silub erimeelsusedki, sest Jumala palge ees oleme võrdsed ning ajast igavikku oleme kõik teel.

Liina Raudvassar