Esileht » Uudis » Keskmine »

Esimesest kirikukongressist ja vaba rahvakiriku kontseptsiooni tõlgendamisest

30.05.2012 | | Rubriik: Keskmine, Kirikuelu

1934. a septembris toimunud erakorraline kirikupäev. Kõnepuldis on ametisse pühitsetud piiskop Hugo Bernhard Rahamägi.  Konsistooriumi arhiiv
Tänavu, mil möödub 95 aastat esimesest kirikukongressist, on asjakohane pöörata pilk ajalukku, et kirjeldada kiriku asutamiskongressil sõnastatud vaba rahvakiriku kontseptsiooni põhiaspekte.
Teatavasti määratleb Eesti Evangeelne Luterlik Kirik end ka tänapäeval vaba rahvakirikuna, mistõttu puudutab 1917. aastal vastu võetud kiriku põhialus ka praegust kirikuliiget. Sel põhjusel vajab vaba rahvakiriku kontseptsioon kiriku ajaloo taustal määratlemist ka tänapäeval. Tähtis on küsida, mil määral on kirikukorralduse kontseptsioon ja selle mõisteline põhialus olnud tajutav kirikus päevakorrale kerkinud üksikküsimuste lahendamisel ja kiriku tegevuse suunamisel üldisemalt.

Vaba rahvakiriku kontseptsioon 1917. aastal
1917. aasta mais ja juunis Tartus toimunud esimesel kirikukongressil võtsid koguduste esindajad ja vaimulikud ülekaaluka häälteenamusega vastu resolutsiooni, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, toonase nimega Eesti Ewangeeliumi Lutheruse Kirik, on vaba rahvakirik.
Ettepaneku kiriku aluse sel moel määratlemiseks esitas Laiuse koguduse õpetaja ja hilisem kiriku ülemkarjane Johan Kõpp. Ta kirjeldas senisele maakirikule vastandudes uut kirikut kui riigist lahutatud ja oma otsustes iseseisvat organisatsiooni, mis arvestab rahvakirikuna oma liikmete vajaduste ja eripäradega.
Kiriku usulist alust nägi ta normatiivsest usutunnistuslikust alusest avaramana ja kirikus esinevaid eri vaateid kirikut rikastavatena. Kirik on tema käsituses ennekõike oma liikmete kasvataja. Üksikisiku tasandilt defineeritud korraldus laienes ühiskondlikule tasandile ning et kirikusse kuulus umbes kolmveerand toonasest Eesti elanikkonnast, tähtsustas Kõpp ka rahvakiriku ühiskondlikke ülesandeid.
Kiriku liikmeskond kujuneb tema kava kohaselt esialgu olemasoleva liikmeskonna baasil ja täieneb peamiselt seniste liikmete järeltulijate näol. Süüvimata Kõpu kirikukorralduse käsituse üksikasjadesse seostatakse teda kui autoriteetset vaimulikku seniajani vaba rahvakiriku kontseptsiooniga ja tunnustatakse kui kirikukorralduse peamist autorit.
Vahetult kirikukongressi järel, 1917. a suvel, pälvis Kõpu vaba rahvakiriku kontseptsioon selle arvustajate sõnul liiga liberaalse kuju tõttu ka teravat kriitikat. Sellele vaatamata muudeti 1918. a jaanuaris kiriku põhikirja redigeerimise käigus selle õpetuslike aluste paragrahvi. Sellesse lisati viide, mille kohaselt mõisteti kiriku õpetuslikke aluseid reformatsiooni vaimus. Lisandus oli kooskõlas esimesel kirikukongressil esitatud kirikukorralduse kontseptsiooni tõlgendusega, rõhutades elavat õpetust ja kiriku välistest autoriteetidest vabastamist.
Vaba rahvakiriku korraldus ja õpetuslike aluste muutmine olid põhjuseks järgnevatel kümnenditel toimunud teoloogilisele ja kirikupoliitilisele diskussioonile, mille kõige selgemini tajutavaks tunnuseks oli kolme teoloogilise voolu moodustamine ja võitlus oma seisukohtade eest ning soov neid kirikukorraldusse rakendada.
1917. a suvel nõudsid konservatiivsed vaimulikud Nat­han Aunverdt ja Harald Põld ajakirjanduses ja kiriku põhikirja redigeerides kiriku liikmeskonna määratlemisel selgepiirilisema ja Kõpu käsitusest mitmeski osas rangema korra kehtestamist.
Vaimulikud nõustusid küll kiriku välise vormi muutmisega, kuid rõhutasid, et kiriku sisemine ehk õpetuslik alus ja vaimulaad pidid säilima senisel moel. Lisaks sellele soovitas Aunverdt vaimulikke edaspidi harida usuteaduskonna asemel vaimulikus seminaris ja nõudis kiriku hoidumist poliitilisest tegevusest.
Ehkki esialgu ei loobunud konservatiivsed vaimulikud kirikut nimetamast rahvakirikuks, kallutasid nad oma vaateid esitades kiriku korraldust selgelt ka usulises tähenduses vabakiriku suunas, mille liikmeskond kujuneb inimese isikliku valiku teel. Vaimulikud rõhutasid õpetuslikku ühtsust kui kiriku alust, millest kirik pidi oma töös ning tegevuses, sh liikmeskonna määratlemisel juhinduma.

Vaba rahvakiriku kontseptsiooni areng ja tõlgendamise vajadus
Kõige elavam oli vaba rahvakiriku korralduse üle toimunud arutelu kiriku loomisjärgsetel esimestel kümnenditel, mil kiriku põhialus polnud veel kinnistunud ja läbis seetõttu selgesti tajutava arengu. Vaba rahvakiriku korraldus oli aluseks kirikus tekkinud aruteludele, olgu siis tegemist kas kiriku põhivaadete või üksikküsimustega, ning oli seeläbi ka korralduse enese muutmise tegelikuks põhjustajaks.
Niisiis olid kiriku korraldus ja kontseptsiooni põhialus organisatsiooni liikmeskonnas esile kerkinud küsimuste arutamisel kõneaineks, ühte või teist küsimust analüüsiti tihti just kiriku põhialuse kontekstis. Neid arutelusid saatsid juhtivate vaimulike kirjutised, milles esitati kiriku põhialusele toetudes kiriku ja selle korralduse terviklik kontseptsioon, et sellega kiriku tegevuse korraldamisel arvestada.
Sellega kaasnes 1920. aastatel ka arutelu vaba rahvakiriku mõistelise põhialuse enese üle. Nimelt soovisid konservatiivse voolu esindajad kehtestada kirikus vabakiriku korraldust ja mõni aeg hiljem luua vaba rahvakiriku struktuuris õpetuslikult ühtse vabakirikliku praostkonna, mis ei oleks erinevalt teistest praostkondadest olnud piirkondlik. Kiriku enamuse vastuseisu tõttu neid ettepanekuid ellu ei viidud.
Samas mõjutas see vaba rahvakiriku kontseptsiooni tõlgendust, mis muutus 1920. aastate alguses alanud õpetusliku ja kirikukorraldusliku diskussiooni järel märksa konservatiivsemaks.
Alates 1925. aastast tõusis esiplaanile kiriku usutunnistusliku aluse tähtsustamine, millega kirik otsis ja soovis tagada välise ühtsuse ehk organisatsiooni struktuuri nõrgenemise järel sisemist ühtsust. Seda perioodi iseloomustasid mitmed liberaalsete vaimulike ja koguduste vastu algatatud nn ketseriprotsessid, mille põhjused peitusid nii õpetuslikes erimeelsustes kui ka kiriklikust korrast (mitte)kinnipidamises.
Ka õpetusaluste paragrahv taastati enne 1918. aastat kehtinud redaktsioonis. Nn vaikival ajastul, mil kiriku väline ühtsus tugevnes, taandus õpetusliku ühtsuse rõhutamine taas tagaplaanile, liberaalid võeti kirikusse tagasi ning esiplaanile tõusid kiriku ühiskondlikud ülesanded. Neil aastatel läbi viidud kiriku struktuuri muutuste tõttu kerkisid õpetuslikud vastuolud 1930. aastate lõpus aga taas teravalt esile.
Kirikukorralduse väljatöötamise käigus 1917. aastal ja hiljemgi avaldunud vastasseis vaba- ja rahvakiriku kontseptsiooni toetajate vahel kehtib üldjoontes ka tänapäeval, ehkki ülalesitatud n-ö puhtaid vorme vaimulik- ja liikmeskonnas mõistagi ei esine. Erinevalt 1920.–1930. aastatest ei kuulu tänapäeval kirikusse Eesti elanike enamus.
Nagu on märkinud mitmed autoriteetsed vaimulikud ja kirikuloolased, on kirikust sisuliselt saanud vabakirik, kuhu kuuluvad inimesed pole kirikuga liitunud enamasti mitte perekondliku traditsiooni ja n-ö sünnijärgse kuuluvuse tõttu, vaid isikliku otsustuse alusel. Vabakiriklikkust kinnitab ka kiriku esikohale nihkunud usutunnistuslik alus ja soov liikuda õpetuslikes küsimustes ühtsuse poole. Ühiskonnas toimuv on seni seda püüdlust veelgi süvendanud.
Vaba rahvakiriku kontseptsioon ei ole tänapäeval kirikus üksikküsimuste või organisatsiooni üldise arengu kontekstis keskse tähtsusega teema. Õpetusküsimused ja kiriku vaimne pale on vaba rahvakiriku mõistelisest põhialusest ja kontseptsioonist lahutatud. Neid küsimusi ei arutata kirikukorralduse kontseptsiooni kontekstis ega püüta seda põhialust õpetuslikest küsimustest lähtuvalt ka uuesti defineerida. Avalikkuses leiab vaba rahvakiriku kontseptsioon käsitlemist enamasti vaid kiriku ajaloost ja õigustatult ka positiivsest rollist Eesti rahva haridus- ja kultuuriloos kõnelemisel. Sellele kuvandile toetudes tähtsustatakse ka kiriku ühiskondlikku rolli tänapäeval.
Selles kontekstis on õige mainida kirikuloolase Riho Saardi esitatud väidet, et tänapäeva kirik on rahvata rahvakirik. Samas, nagu öeldud, on kiriku ühiskondlike ülesannete taustal selgesti tajutav suundumus käsitleda õpetusküsimusi pigem vabakiriklikus raamistikus. Nii on vaba rahvakiriku kontseptsiooni tõlgendus kiriku liikmeskonna arvu, ühiskondlike arengute ja teoloogiliste seisukohtade mõjul omandanud uue sisu.
Vastamine küsimusele, kas see sisu vastab kirikuliikmete ootustele või kas nende ootustega tuleb põhialuste määratlemisel üldse arvestada, ei kuulu käesoleva artikli ülesannete hulka. Kirjutise peamiseks eesmärgiks on ülalkirjeldatud vaba rahvakiriku ajaloolise arengu taustal juhtida tähelepanu sellele, et kontseptsiooni ennast pole kaasajal sellele antud uue sisu kontekstis veel mõtestatud.
Nii mõjub esimese kirikukongressi aastapäevadel Kõpu vaba rahvakiriku kontseptsiooni tsiteerimine küll ilusa kujundina, kuid seejuures tuleb meeles pidada, et kirik selle terviklikust tõlgendusest tänapäeval tegelikkuses ei juhindu.

Priit Rohtmets
,
Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur

Eesti koguduste esimene kirikukongress
13. mail avaldati Postimehes üleskutse kõikidele Eestimaa koguduste asemikele tulla 31. maiks kokku Tartusse, et arutada oma kiriku ümberkorraldamise võimalusi.
Kongress toimus 31. mail ja 1. juunil (vana kalendri järgi) 1917 Tartus.
Kongressi avas vanim vaimulik Wilhelm Eisenschmidt, Tartu Peetri koguduse õpetaja.
Kõnedega astusid üles Aleksander Kapp, Johan Kõpp, Johannes Hasselblatt ja Christoph Beermann.
Kongress võttis vastu Johan Kõpu koostatud viis resolutsiooni, millest esimeses kinnitati, et asutatud kirik on vaba rahvakirik.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)