Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Esimesed jõulud

23.12.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

Tänapäeva maailmas on paljudel kristlastel, kes pärinevad sõnasõnalise piiblitõlgenduse traditsioonist, süvenenud viimsepäeva ootus. Tundub, et elu on läinud kurjemaks kui kunagi varem, maailm on ebakindlam ja iga uus sõda näib kinnitavat, et viimnepäev on lähedal. Kui tänavu ei ole mitte viimased jõulud, siis ühed viimastest ikka.
Luterlastena oleme nende teemade juures pigem vaoshoitud ja jutustame legendi Lutherist, kes olevat innustanud õunapuid istutama isegi viimsepäeva laupäeval. Ehk et kui ka homme tuleks Kristus, tooksin täna tuppa kuusepuu. Ja võib-olla saavad need pühad hoopis päris esimesteks jõuludeks ning igasugused aegade arvamised muutuvad tühiseks.
Meie aega arvatakse Jeesuse sünnist, kuigi piibliteadlaste enamik ütleb, et esimesed jõulud olid vähemalt 2020 aastat tagasi. Vigu ikka juhtub, eriti kui aega on vahel palju. Ka siis, kui päris esimesed Jeesuse sündi puudutavad kirjeldused valmis said, oli sündmusest endast möödas pea 100 aastat.
Paljud teadlased kinnitavad, et apostel Paulus ei teadnud Jeesuse sündimisest tõenäoliselt üldse midagi, nii nagu ei teadnud sellest midagi ka Markuse evangeeliumi lugeja. Selles vanimaks peetavas evangeeliumis nimelt ei mainita jõulusündmust vihjamisigi mitte. Ja Maarjast maalitakse hoopis teistsugune pilt kui Luuka evangeeliumi alguse lugudes.
Kas need Markuse evangeeliumi koguduse jõuludeta kristlased, kes ei teadnud ei Jeesuse sünni imelisusest ega Maarja erilisusest, said üldse ühed õiged kristlased olla? Tänapäeval me noomiks selliseid kõvasti ning soovitaks Luuka ja Matteuse evangeeliumi ka lugeda.
Aga võib-olla ei olegi jõulud millegagi võrreldavad? Vahest ongi Jeesuse sündimise sündmus midagi nii teistsugust, et see ei mahu ühtegi meie käsutuses olevasse mõõdustikku. Seda ei saa vastu võtta ega jagada, ei kirjeldada ega üles kirjutada. Ehk see ongi selline lugu, mille puhul ei ole tähtis mitte see, millal ja kuidas täpselt kõik toimus, vaid et see toimub alati. See on midagi, mis on alati täna, alati siin, alati sinu ja minu juures. Selliselt on jõulud alati uued ja esimest korda.
Nõnda sünnib Jeesus alati. Sellega pole probleemi, et teda ei oleks. Igas meie kirikus kõneldakse temast, igas raadiopalvuses või mõtiskluses on ta kohal, igas Eesti Kiriku lehenumbris on ta leitav. Jeesus on aina tulemas, aina teel.
Kas aga meie oleme seal kohal, kuhu ta tuleb? Kas näeme, kuidas igakordne sõnum Jeesusest juhib meid uuendama oma osadust temaga, et me oleks talle veelgi lähemal, talle veelgi avatumad? Kas oleme karjased väljal, kellel on lühike maa minna Jeesust kummardama, või oleme hoopis mõni Jeruusalemma preestri uhketest tütardest-poegadest, kelle jaoks laut ja sõim ei pane kulmugi kergitama, veel vähem sinna teekonda jalge alla võtma. Kus oleme meie, kui jõulud tulevad?
Jõulud on alati esimesed jõulud. Ja sellepärast need pühad ongi nii vägevad. Need puudutavad üha uuesti ja uuel moel. See on tõeliselt tähtis.
Üks vaimulik kirjeldas kusagil kiriku käärkambris nähtud sõnumit preestrile. Seinale oli riputatud järgmine tekst: «Pea meeles, preester, et sa pühitseks seda missat kui oma elu esimest, kui oma elu viimast, kui oma elu ainsat». Ilus soovitus, mida on kasulik igal jumalateenistust läbiviival inimesel silme ees pidada.
Aga kas ei võiks nõnda soovida ka jõuludeks? Et selleaastased jõulud oleks need päris esimesed ja viimased ja ainsad. Et nad ei saaks järjekordseks rutiiniks ja et me sünni juurde ikka kohale jõuaks. Kui me muidu jõulurutiini väärata ei suuda, siis asendame kasvõi traditsioonilise kuusepuu näiteks akendest installatsiooniga. Nagu meil Rakveres tehti. Justkui esimest korda näeks jõulupuud! Ja see ongi hea.

Tauno2

 

 

 
 

Tauno Toompuu,
assessor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)