Esileht » Arvamused » Arvamus »

Esimese sammu astumine

29.02.2012 | | Rubriik: Arvamus

Küllap olete märganud, et meie ümber on hulk virisevaid inimesi. Üks pidev joru foon, mis vahepeal kuhugi kaugemale hajub, aga teinekord jälle päris kõrva ääres piniseb. Justkui oleks siinses keelekorralduses olemas ka vinguv kõneviis.
Kõige hullem on see, et teatud määral on taoline käitumisviis nakkav. Olete märganud? Nagu oleks lihtsam leida lahendus iseenese olukorrale kuskilt väljastpoolt. Arusaadavalt lisab taoline olukord stressi ja pingeid ning paneb negatiivse elumulli lumepallina veerema.
Minu teraapiaõpingute juhendajad tõid kord väikese näite oma igapäevatööst. See kõneles abielupaarist, kes oli tulnud oma probleemidega. Kui too paar oma elamist kirjeldas, selgus, et nende abieluvoodi alune ruum oli täis möödunud aegade koli. Taoliseks koliks, täis tolmu, unustust ja mittevajalikke asju, oli muutunud ka nende kooselu. Seal polnud kohta kirgastele mälestustele, mis käesolevatki päeva võiksid soojendada. Aga seal polnud ruumi ka muutustele.
Eks see endaga tegelemine nõua head pealehakkamist ja omajagu julgustki. Ja jõudu. Inimestel kipub ikka olema komme leida mõttelisi nurgataguseid ja kapipealseid, kuhu oma tegelikud probleemid ära peita ja sättida ootama mingeid teisi päevi. Aga päevad kulutavad rammu ja nii võib algus olla üha raskem.
Ma usun, Jumal ei oota, et me oleksime kangelased. Aga kui jääme jänni oma eluga, paistab ka see tasahilju välja. Perekonnas, sõprade ringis, koguduses. See toob usalduse asemele kuhjaga kõhklusi, koostegemise rõõmu asemele kapseldumist ja ühiste eesmärkide asemele «oskuse» näha oma võimalusi ainult teiste arvelt. Igapäevaselt muidugi just nii suuresti ka elatakse. See on nagu vingumisegagi – kipub teine nakkama.
Küllap olete kuulnud, et inimene vajab abi siis, kui on oht, et ta kahjustab oma tegevusega (või tegevusetusega) kas ennast või teisi. Ometi elab meie ümber sadu inimesi, kes on kuidagi viltu vajunud – mõni suhtleb pere asemel alkoholiga, mõni ei suuda näha oma kohta ja võimalust, keegi lihtsalt põgeneb…
Kui teis on veel jõudu oma elu üle vaadata, siis ehk leiate, mille nimel natuke vaeva näha ja oma tuhmunud pale veidi enam särama lüüa, mõttelised nurgatagused ja kapipealsed päikese käes puhtaks küürida. Kui teis on enamgi jõudu, et aidata sel teel teisi, siis hakake aga pihta. Alati on hea aeg süvenemiseks, hoolimiseks ja jagamiseks.

Mari Paenurm
,
Eesti Kiriku toimetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)