Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Erkki Juhandi: kirik  ei ole karjääri tegemise, vaid teenimise paik

19.10.2022 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Erkki Juhandi konsistooriumi arhiivi uurimissaalis, mille interjööri kujundamises ta on suunavalt kaasa rääkinud. Liina Raudvassar.

Kiriku olemus sõltub suuresti ühisesse osaduskonda kogunenud inimestest, arvab taevaminemispühal preestriks ordineeritud Erkki Juhandi (53), keda lisaks vaimulikuametile tuntakse ka kunstinäituste korraldajana.

Sihvakas mees, kelle silmavaade kõneleb söakast otsekohesusest ning sõnaseade kuulajat haaravast kujundirikkusest. Kirikuvalitsuse trepil tulijale terekätt andes on ta valmis tutvustama Toompea piiskopimaja käimasolevat uuenduskuuri. Paremat ekskursioonijuhti ei ole, sest just Erkki Juhandi kanda on selle ajaloolise hoone värskendamise planeerimine. 

Konsistooriumimaja uuest näos saab lugeda ühest järgmisest Eesti Kirikust, aga selle artikli sisuks on Erkki Juhandile keskenduv jutuajamine. Vestlus, mille tarbeks leiame hubase äraolemise õuehoone arhiivi äsja remonditud uurimissaalist. Selgub üsna kohe, et intervjueeritav eelistab enda isikule keskendumisele rääkida kõigest sellest, millel ta kirikus aastakümneid õlga all on hoidnud.

Tallinna vanalinn sinu lapsepõlves oli tonaalsuselt hall. Kui värvikad on aga selle aja mälestused?

Erkki Juhandi: Linn oli hall, aga intelligentsus selles oli särav ning sellest sain osa juba poisikesena. Minu kokkupuuted kirikuga ju algavadki sellest ajast ja vaieldamatult mitte ainult perekonna initsiatiivil – vanalinn ise oma kõneka ümbrusega kutsus kirikusse sisse astuma ja osa saama sellest vaimsusest. Ka nõukogudeaegne kirikuelu oli Tallinnas aktiivne ning mitmekesine. 

Kas sa tulid kirikusse ise või sind toodi?

Väga raske isegi vastata. Jõudsin kirikusse nii perekonna toel kui ka sõprade abil. 

Nii et juba lapseeas leidsid tee kirikusse? 

Jah, loomulikult. Olin sage külaline näiteks Püha Vaimu kirikus esmaspäevastel filharmoonia õhtutel. Jaan Kiiviti ajal käisid seal erinevad koorid ja kristlikud muusikud. Ka Oleviste kirik, mis oli Nõukogude Liidu baptistikogukonna keskuseks, pälvis mu tähelepanu ja seal sai palju käidud. Raske tagantjärele hinnata, kui palju ma toona kuuldust mõistsin. Meeles on perega jõulukirikus käimised – Tallinna Jaanis ja Püha Vaimus, aga ka õigeusu kirikutes.

Kui määravaks hindad sõprade rolli?

Lausa asendamatuks. Just sõprade kaudu sain tuttavaks professor Elmar Salumaaga, kelle osa minu isiku kujunemises on raske ülehinnata. Ühel päeval Saarde pastoraati jõudes jäingi sinna käima ja see periood vältas päris pikalt. 

Kes jõudis Elmar Salumaa juurde, leidis endas üles selle armastuse, mida tema Õpetajana kiirgas. Temas oli armastus teoloogia vastu, teoloogia oli tema elu. Kuna ta oli hea suhtleja, siis ta oskas ka selgitada teoloogiasse puutuvat. Teha seda nii haaravalt, et mõju ei jäänud tulemata. 

Seega konkureeris Saarde Tallinna kõrval?

Juba keskkooliaastatel veetsin palju nädalavahetusi ja suvevaheaegu Saardes. Seal oli väga hea raamatukogu. Sain uusi sõpru, aga eelkõige leidsin hingesugulase Salumaa näol. Ta oli intellektuaalselt tohutult särav. Isegi kui ma kõike räägitut ei mõistnud puhtalt oma toonase piiratuse tõttu, sain laengu, mis kandis edasi. Ta oli inspireeriv. Loomuliku jätkuna asusin edasi õppima usuteaduse instituuti ning üsna kohe tuli ka praktiline vaimulik tegevus. Esialgu küll ilmikuna. Seda kõike Tallinna Jaanis õp Toomas Pauli juures.

See on sinu kirikutee, kus on suured isiksused-vaimulikud.

See on minu kirikutee. Ma ei taha ennast pidada nende kuulsate meeste õpilaseks, aga paratamatult olin nendega seotud. Tahes või tahtmata on nad palju muutnud mu eluteed.

Kuivõrd kirik on muutunud?

Kui mõtlen kirikule, kuhu ma kasvasin ja kus tolle aja mõistes õigel ajal, keskkooli lõpus, leeris ka käisin, siis kirik on tänaseks väga palju muutunud. Ei saagi olla teisiti, sest ka aeg on muutunud. Minu kirikusse jõudes oli ikkagi okupatsiooniaeg, tasapisi algas üleminekuaeg, aga täna saab kirik tegutseda vabas ühiskonnas.

Mis ikkagi on kirik? Kas eelkõige konkreetne hoone või selle hoone sisu või hoopis midagi abstraktsemat?

Kiriku mõiste sõltub väga palju nendest inimestest, kes ühisesse osadusse kogunevad. Kirik on eelkõige osadus, millest kirikusse jõudes osa saame. Muidugi ka välised hooned ajalooliste kirikutena on olulised, ent olulisemad on ikka inimesed. Kirik on vaimseks koduks ja kasvamise paigaks kõigile. Just see teeb kirikud vajalikuks. Ka siis, kui kogunevaid inimesi arvult palju ei ole. Kirik ühendab ja lähendab inimesi. Tema rolli ei saa millegagi asendada.

Kirik toetab inimest tema maisel matkal?

Jah, kiriku sõnum on ajatu ja püha ning just see kannab meid siin ajalikus elus ja annab aimu igaviku sügavusest. Ja ka mõtestab meie olemuse ja aitab näha elu mõtet. Annab kindlust, et kõik ei ole kaduv. Jumal on saatnud oma poja Jeesuse Kristuse, et näidata kaduvale inimesele oma armastust. Ta on meid lunastanud ja viib meid kaduvast kadumatusse. Meil ei ole tõesti midagi enamat vaja.

Jumala armastus innustab meidki armastama. Valima halva asemel hea ning kasutama arukalt elu, mis meile on usaldatud. Kasutama ka ande ehk talente, mis meile antud, ning neid arendama ja kui julgust, siis ka jagama. 

See on kiriku sõnum, mis ei tohi ununeda. Sõnum annab kristlasele raamid, kus olla. 

Nende mitmete kirikute seas, mis on su elus olulised, on üks pühakoda, mis eristub teistest. Sa oled Viimsi Püha Jaakobi kiriku ehitaja.

See on rannakirik, mille ehitamise tunnistaja ja üks eestvedaja olen võinud olla. Vaatan tänuga tagasi neile 14 aastale, mil võisin seda kogudust teenida. On hea meel, et tegemist on elava kogudusega tänini. 

Sinu vaimulik teenimine algas ilmikuna.

Alustasin ilmikuna 1994. aastal, mind ordineeriti diakoniks 1997. Pikalt olin ilmikjutlustaja ja pidasin ka teenistusi. Nüüd see ilmselt poleks sellisel kujul üldse mõeldav, kuid tegutsesin siis oma parimast äratundmisest siira kutse ajel ning praostkond toetas mind. 

Viimsi kirik seostub president Lennart Meriga.

Lennart Meri oli just kolinud Viimsisse. Olime vanad tuttavad ja ka head sõbrad. Ta oli väga väärikas selle kiriku eestseisja ametis. Aitas patroonina nii palju, kui oskas ja sai. Kahjuks ta ei näinud selle kiriku pühitsemist, aga ta väga soovis, et Viimsi kirik valmis saaks. Tänutäheks on bareljeef Viimsi kiriku saali seinal, mis meenutab president Meri osa kiriku saamisloos. 

Juba Viimsis alustasid ka galeristina. Täna tuntakse sind hea kuraatorina.

Viimsi kiriku arhitektuuriline eripära soosis kirikusse kunsti viimist. Pikiseintes ei ole aknaid. Aken on piki kirikulage otse taevasse. On väga hea loomulik valgus. Paljud kunstnikud on lausa üllatunud, kui hästi sobitub nende loome kirikuseina. Alustasin siin näitustega kohe pärast kiriku pühitsemist ja teen seda tänini.

Kuraatorina teotsed ka Tallinna Jaani kirikus.

Läheb juba seitsmes aasta. Kirikus on eraldi galeriiruum, mis annab suurema vabaduse kunsti tervikuna eksponeerida. Teen näitusi ka mujal, Saaremaal, Jõhvis, Viljandis. Olen rõõmus võimaluse üle näitusi kureerida.

Kui õige on oletus, et valid kunsti oma maitsest lähtuvalt? Ei saa ju kureerida seda, mis isiklikult ei kõneta.

Seda küll. Kuna meil puudub temaatilist sobivust hindav komisjon, siis pean lähtuma sisemisest filtrist – mis sobib kirikusse, mis mitte. Eksponeeritav peab toetama kristlikku sõnumit. Kui üsna palju kuuleme kirikus muusikat, siis visuaalne kunst on tagaplaanil. Ma ei arvagi, et igas kirikus peab galerii olema, aga igas kirikus võiks kaaluda, et äkki on mõeldav interjööri hea kunstiga vääristada. 

Kirik ei ole aga tavaline kunstisaal. Mille alusel valid tööd?

Kindlasti igasse kirikusse ei saagi kunsti panna. Samuti peab tajuma piiri, et eksponeeritav ei tekitaks provokatiivseid seoseid. Samas, inimesed on erinevad – mis ühele on sobiv, see teisele mitte. See tõstatabki galeristile väljakutse leida tasakaal. Ma ei ole mingi tsensor ja hoidun kunstniku kritiseerimisest. Kunstnikke tuleb usaldada. Siis nemad usaldavad sind. Kui ka koguduse vaimulik sind usaldab, siis ei saagi suuri eksimusi tulla. Kui aga siiski läheb nõnda, et midagi sobimatut või kellelegi häirivat pühakotta jõuab, siis tuleb viga parandada. Seda on mõned korrad ette tulnud.

Kuivõrd saab selles näha misjonitööd? Oletades, et kunst toob kirikusse inimesi, kes muidu ei tuleks. 

Kindlasti on see misjonitöö. Kui inimene üllatub kirikusse jõudes sellest, mida ta siin näeb, siis võib see tõesti mõjuda kuulutavalt. Jaani kirik asub linna südames ja selle külastatavus on suur, suurem kui mõnegi kiriku lähistel asuva professionaalse galerii külastatavus. 

Ise suvel Eestis ringi liikudes olen külastanud paljusid kirikuid. Olen tajunud head tunnet, kui kiriku uks on lahti, isegi kui kirikus peale minu kedagi ei ole, ning saanud ebameeldiva emotsiooni osaliseks, kui uks on kinni. Eriti kui uksel ei ole ka silti, mis jagaks informatsiooni, millal kirik on avatud. Suletud infotahvlita ukse taga tunned, et ei ole kirikusse teretulnud. EELK ei tohiks lubada sellist olukorda. 

Aastaid diakonina teenides astusid alles tänavu sammu edasi kiriklikus hierarhias ning said taevaminemispühal preestriordinatsiooni.

Ma ei ole kunagi arvanud, et kirik on minu jaoks karjääri tegemise koht. Kirik on ikka olnud teenimise paik. Just sellest lähtudes, aga võib-olla ka oma rumalusest ei saanud ma varem preestriks. Omamoodi tõukejõuks kujunes ka kirikuseadustiku muutmine, mis ei lubanud enam diakonil näiteks armulauda pühitseda. See motiveeris mind edasi liikuma. Oli hea võimalus pastoraalseminaris koolitus läbida ja nii saigi preestriordinatsioonini jõutud. 

Liina Raudvassar

Erkki Juhandi

Sündinud 7. oktoobril 1969

Õppinud usuteaduse instituudis

Ordineeritud diakoniks 30. detsembril 1997 ja preestriks 26. mail 2022 

Viimsi Püha Jaakobi koduse rajaja ning kiriku ehituse eestvedaja

Viimsi koguduse vaimulik 1994–2007

EELK reservvaimulik 2007–2019

Tallinna praostkonna vikaarvaimulik alates aastast 2019

2007 Viimsi valla autasu Viimsi Vaal

2016 Viimsi valla kultuuripreemia

Tegutsenud galeristina ja näituste kuraatorina

Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 2017

EELK aukiri 2022

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)