Esileht » Teemad » Vaimulike konverents »

Eristamise kunst ja kirikukäsiraamatu eelnõu tulevik

16.01.2008 | | Rubriik: Vaimulike konverents

Et teise artikli vahendusel on minu suhu sattunud ränka süüdistust väljendavad sõnad ja minu mõtteid on muudetud, võlgnen lühikese selgituse.

Õpetuskomisjoni sekretärina kirjutasin artikli «Evangeelium – kiriku elav kese ja alus» (EK nr 1, 2008). Sellele reageeris kirikukäsiraamatu (KK) eelnõu üks koostajatest («Kas kirikukäsiraamat on evangeeliumi ära kaotanud?», EK nr 2, 2008). Et teise artikli vahendusel on minu suhu sattunud ränka süüdistust väljendavad sõnad ja minu mõtteid on muudetud, võlgnen lühikese selgituse.
Ma ei ole ütelnud, et «kirikukäsiraamat on evangeeliumi ära kaotanud» ega ka, et «KK koostajad näeksid kirikut või vaimulikku ametit mingi omaette suurusena, lahus Kristusest ja Jumala sõnast».
Kui samastada objektiivsus ja objektivism, paistavad kõik teistsugused kirikliku enesemõistmise viisid ühtmoodi ja eristamatult subjektivismina. Ka evangeelse keskteega ühenduses, mille jaoks objektiivsus ja subjektiivsus on sisimalt seotud, kehtib siis: «Põder… mängib … Kristuse ja evangeeliumi meelega kiriku, vaimuliku ameti ja sakramentide vastu välja, nagu oleks tegemist üksteisest lahus seisvate asjadega.»
Ja Lutheri mõtlemisele iseloomulik objektiivsus on jäiga must-valge skeemi jaoks objektivism. (Et Lutherile on iseloomulik ka subjektiivsus, «Jumal ja usk – need kaks kuuluvad kokku!», võiks dualistliku skeemi kohaselt pidada teda sama hästi subjektivistiks.) Lutheri järgi on teoloogia aga just õige eristamise kunst, mille sisulise kriteeriumi sõnastab õigeksmõistuõpetus – «artikkel, millega kirik seisab ja langeb».
Mis tagajärjed on objektiivsuse ja objektivismi samastamisel? Esiteks, kaob kriteerium, mille abil eristada KK eelnõus asju, mis kallutavad seda praegu objektivistliku äärmuse poole. Eelnõu kallutatus lihtsalt ei ole nähtav. Teiseks, muututakse enesekeskseks, sest ei suudeta konstruktiivselt suhestuda endast erinevate kiriklike enesemõistmise viisidega. Ka mitmeti lähedases positsioonis näeb objektivism ikkagi vaid subjektivismi, millele ütelda «ei!». Puudub vahend dialoogiks ja teiste positsioonide sisuliseks integreerimiseks.
Kui sisuline kõnelus on võimatu, siis kuidas lõpetada objektivistlikust vaatepunktist «ebakindlus ja segadus liturgia küsimustes»? Teiste positsioonide ametliku marginaliseerimisega. Viimasele peaks aitama kaasa eelnõu koostamise vormilistele asjaoludele viidates mulje loomine, et selle mitteheakskiitmine on ki-riklikult vastutustundetu.
Sisuliste kaalutluste ülimuslikkuse jaatamine on see, mida vaimulikud on ametivandes tõotanud. KK eelnõu saavad praegu vastutustundlikult kiita heaks üksnes need, kes on nõus objektiivsuse ja objektivismi samastamisega ega näe seega eelnõu sisuliselt kallutavaid momente. Vaid siis näib, et normatiivset staatust saades ei kalluta see meie kirikut objektivistliku äärmuse poole.
Millisele alternatiivile viitas esimene artikkel tegelikult? Vaimulike konverents võiks soovitada, et piiskoplik nõukogu annaks loa nii vana agenda kui ka KK eelnõu kasutamiseks ning laseks viimase esialgsel, säästlikul kujul trükkida. Sellega oleks selge, et eelmisel aastal tervikliku raamatu kuju saanud suur tööprotsess on jõudnud esialgse lõpuni ning kõik kaasatöötanud, eesotsas liturgiakomisjoniga, väärivad kogu meie kiriku siirast tänu.
Ühtlasi märgiks nõrgem juriidiline staatus, et töö ei ole veel lõppenud. Väljaandmisest üle jäävat raha võiks emotsioonide vaibudes kasutada eelnõu terviku sisuliseks analüüsiks ja töötlemiseks nii, et sellest saaks tulevikus kogu kiriku ühine käsiraamat.

Thomas-Andreas Põder,
õpetuskomisjoni sekretär

8 Kommentaari artiklile “Eristamise kunst ja kirikukäsiraamatu eelnõu tulevik”

  1. kirik ütleb:
  2. kirik ütleb:

    Tsiteerin õpetuskomisjoni esimeest Arne Hiobit (http://www.eestikirik.ee/content/view/3059/143/),kes kirjutab õpetuskomisjoni koosolekust, millel käsitleti uue jumalateenistuste käsiraamatu küsimust:

    “… võeti vastu järgmine otsus: õpetuskomisjoni soovitus piiskoplikule nõukogule: leida viis mõlema liturgilise korra õiguslikuks kinnitamiseks”

    Ja nüüd tuleb Th. And. Põder ning ennast sellesama komisjoni sekretärina esitledes (seega justnagu õpetuskomisjoni esindades) teatab, et tegelikult ikkagi nii ei ole, vaid tema teab paremini …

    Hästi panete, mehed, tõesti hästi …

  3. Solvatud intelligents ütleb:

    Ma ei saa aru, kui loll peab olema autori arvates lugeja? Nii objektiivsusest kui objektivismist võib teatmikest tundide kaupa lugeda ja mida rohkem loed seda segasemaks läheb, sest ajaloos on eri vaimuteaduste voolud sellega ohtralt pingpongi mänginud. Kõnekeele tasandil on aga objektiivsusel mitu tasandit. See mida inimene on oma minateadvuse ees kogenud on kogeja jaoks objektiivne – nii nagu see tegelikult on. Vastavalt on teiste inimeste arvamused subjektiivsed, sest minateadvuse tasandil ei saa neid kogeda ja omavahel võrrelda. Seepärast peetaksegi diskussioonis objektiivseks eelkõige seda, mille objektiivsuses on kõik vaidluspooled kokku leppinud. Kui seda ei ole tehtud, siis on sõnakasutus põhjendamatu, täpselmalt mängib ühte väravasse, autor esineb sisuliselt ainutõe tasandilt – see, mis teie kõik mõtlete, see on subjektiivne, aga võtame objektiivselt! Antud juhul on piiskopi pojukese sõnavõtud siin aga lihtsalt solvavad, sest kokkuvõte neist on lihtne: Mina tean tõde ja teie kõik, kes te julgete teisiti mõelda, olete subjektiivsed ja üldse idioodid! Kogu juba kuid kestev diskussioon on juba kõik nüansid välja toonud, kus põrkuvad mitu inimlikku objektiivsust ja mida arvab Jumal seda ei saa ju otse küsida.

  4. Mittesolvatud intelligents ütleb:

    Nojah, ega see arusaamine pole ka igamehe asi!

  5. kommentaar ütleb:

    Eelkõneleja ei ole paraku intelligent: 1. tõeline intelligent oskab esineda enda ja mitte kõigi tarkade inimeste nimel; 2. isegi solvununa ei lasku ta sellise sõnakasutuseni; 3. intelligent ei solva kedagi juuste värvi, rassi, soo ega perekondliku päritolu pärast. Kui üks (tõenäoselt) preester ei suuda oma tundeid ohjata ja tungib avalikku meediaruumi sedasi reostama, siis häbistab ta nii iseennast, oma oponente kui tervet EELK-d. Kooli tagasi?

  6. kommentaar ütleb:

    eelnev oli mõeldud üle-eelmisele

  7. solvatud intelligents ütleb:

    see võib olla tõsi. Kui ma ütlen, et kaks korda kaks on neli, siis ei lisa ükski normaalne inimene siia, et see on ainult tema arvamus. Seda peab ilmselt tegema see ikka kes väidab et on viis. Aga see jah tõesti ei puutu asjasse, et keegi on piiskopi poeg. Siin võtan kriitika omaks.

  8. Sandolfin ütleb:

    Ehk peegeldab see nääklus antud arikli üle kiriku üldist kõhklust oma seisukohtade jäikuses? Tähtsus pole vormil vaid ideel?

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)