Esileht » Arvamused » Arvamus »

Erinevad mõtteviisid täiendavad üksteist

16.03.2011 | | Rubriik: Arvamus

Seljataha jäänud riigikogu valimised panevad nii mõnedki asjad hoopis teistmoodi valgusesse. Eks üleüldine melu ning targutamised on asja loomulik külg, sest igasugu muutused mõjutavad meid rahvana ju nagunii. Ent poliitiline maastik on üks asi. Siin aga lisandub vahel tahtmatult ka mõni muu inimlik kvaliteet – rahva ühtsus ja sõprus näiteks.
Nii enne kui pärast valimisi olen sattunud hetkedesse, kus üks mu sõber on minu või mu teiste sõprade poliitilist meelsust teades ikka suutnud tavalisse vestlusse lükkida nii mõnegi iroonilise lause erakonna pihta, mida pooldan. Olen pingete vältimise eesmärgil esimese hooga ikka midagi ebamäärast kohmanud või lihtsalt vait olnud. Hiljem aga mõelnud, et miks ma pean end üldse halvasti tundma.
Kas see on normaalne, et ma ei söanda välja öelda oma erakondlikku kuuluvust? Kas verbaalne rusikahoop silmade vahele lihtsalt tänaval vesteldes peaks mind pildituks lööma? Ja veel – kas ma ise võtaksin ironiseerida oma sõpra tema valikutes?
Ma pole tulnud selle peale, et kellegi poliitiline eelistus võiks saada pingeallikaks inimestevahelistes suhetes. Poliitika nagu ka religioon on ju puhtalt midagi nii isiklikku, et kriitika või etteheide ühe või teise kohta ei saa väljendada midagi muud kui vaid emotsionaalse intelligentsuse vajakajäämisi.
Vaikiv kokkulepe arenenud riikides on justkui paika pannud selle, et on teatud teemad, milles mõtlevad inimesed üksteiselt aru ning selgitust ei nõua: kaks neist teemadest on usk ja poliitika.
Vahel tundub, et me ikka veel ei oska näha tervikut ja kakleme mõttetult selle pärast, mida keegi arvab või kuhu kuulub. Kui üks erakond saab reeglina umbes 20% häältest, peab ta paratamatult ülejäänud 80%ga arvestama. Siit edasi on küsimus vaid läbirääkimistes, ühisosa leidmises.
Siin ei ole kaotajaid ega võitjaid. Me ei ela ometi enam maailmas, kus on punased ja valged – igaüks mõtleb ise, toetab seda, mida kõige õigemaks peab, ja mingil tasandil need individuaalse mõtlemise tulemused peavad ju kattuma ning millekski mõjukaks vormuma.
Iga aeg on paratamatult oma nägu ning nõuab vastavalt üldisele olukorrale kaldumist kas vasakule või paremale, aga see kaldumine ei tohiks viia kreeni. Miski peab olema alati tasakaalustav jõud. Erinevad mõtteviisid ju täiendavad üksteist, mitte ei välista teiste olemasolu.
Poliitika ongi õrn teema, nagu ka usk, sest mõlemad on meie isiklik valik. Teistmoodi mõtlemine, mõtete paljusus on aga ka see, mis meid edasi viib. Lugupidamine teiste veendumuste vastu algab kas või mõnest põgusast kokkupuutest kellegagi tänaval kohtudes ja meie endagi teadmata mõjutab see mingil määral kogu tervikut.
Ilmselt nii peaksimegi suhtuma (selmet otsida «vaenlast» igast vastutulijast): mina mõjutan kogu tervikut oma suhtumise ja mõttelaadiga. Esimene samm oleks ilmselt mõelda nõnda, et keegi haiget ei saaks millegi nii argise pärast, nagu seda on poliitika.

Anna-Liisa Va­her
,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)