Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Eriline püha koos sõpradega

31.10.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Lõikustänupüha teenistus Põltsamaa kirikus koos sõpradega Soomest. Koguduse arhiiv

Lõikustänupüha oli Põltsamaa kogudusele eriline, külas olid Soome sõpruskoguduste inimesed Kangasalast ja Ilomantsist.

Põltsamaa koguduse sõprussidemed nende kogudustega pärinevad juba 1990ndate algusest. Kangasala ja Ilomantsi kogudus on omavahel sõprussidemetes olnud juba üle 40 aasta. Nad on korraldanud järjepidevalt kohtumisi teineteist kordamööda vähemalt kord aastas külastades. Ühel hetkel hakkas selline kooskäimise vorm ennast ammendama ja tundus, et võib-olla tuleb rahva huvipuudusel kohtumised isegi lõpetada. Päriselt ei soovitud sellest siiski loobuda, seepärast mõeldi uutele võimalustele. Nii haaratigi ühine sõber Põltsamaa kogudus ka kampa ning päästeti olukord.
Nüüd oleme külakorda käinud mitmeid aastaid. Seekord oli meil 12.–14. oktoobrini võimalus võõrustada 29 soomlast. Kuna Ilomantsi reis siia kestab üle 14 tunni, tuli reedel külalised kohe pärast õhtusööki kiriklasse puhkama viia. Laupäev sai reisipäevaks. Üheskoos uudistasime Tartus ERMi, külastasime Pauluse kirikut ning raamatupoodi. Hea võimalus on selle kiriku juures kõht täis süüa, seda me ka kasutasime.
Õhtu veetsime üheskoos Põltsamaa kiriklas, kuhu tuli ka meie koguduse liikmeid. Koos laulsime, palvetasime, jõime kohvi ja vestlesime. Nii Eesti kui Soome tähistasid hiljuti iseseisvuse 100. aastapäeva, seepärast oli üheks aruteluteemaks vabadus. Sellest koorusid välja huvitavad teadmised nõukogude ajast.
Lõikustänupüha jumalateenistusel teenisid kaasa kolm sõpruskoguduse õpetajat: Seppo Jarva, Seppo Kuos­manen ja Anne Kilponen. Jumalateenistus oli pidulik, laulis koguduse segakoor. Kirikus oli palju rahvast, tunne oli ülev ning pühalik. Inimestel oli võimalik tuua oma tänuande valminud viljade näol ja seda ka tehti.
Ilusaks traditsiooniks on Põltsamaal kujunenud tuua sellel päeval ekstra valmistatud leivad õnnistamiseks altari peale ja pärast jumalateenistust need inimestele tükkidena jagada. Leib sümboliseerib inimese kõiki vajadusi, nagu seda väikeses katekismuses meieisapalve seletuses öeldakse.
Sellel päeval mõeldakse tänulikkusega, vahel ka murega möödunud suvele ja viljakasvu ajale. Elu peab jätkuma nii headel kui halbadel aegadel. Kui lõikus on kasin, oleme ohus. Tänapäeval mitte küll enam sedavõrd kui varem. Kui tihti või kas üldse teadvustame endale seda, et vilja valmimine sõltub Jumalast? Seega ei saa unustada Jumalat tänamast selle eest, et ta on taas lasknud imel sündida. Meie osa on pisike – piirdub külvamise, koristamise ja lauale kandmisega. Põhiprotsess, kus midagi uut luuakse, on meie võimupiiridest väljaspool.
Täname Jumalat igapäevaste andide, ka sõprade eest!
Markus Haamer,
Põltsamaa koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)