Esileht » Uudis » Uudised »

Eriline paastuaeg, ka Saaremaal

08.04.2020 | | Rubriik: Uudised

On paastuaeg. Igal aastal korduv, aga tänavune on eriline, eriolukorras. 

Olen mõelnud pühameestele, kes vabatahtlikult läksid eraldatusse, et palvetada ja paastuda. Rohkemal või vähemal määral teeme nüüd seda kõik – eraldatuses, paastudes paljudest lõbustustest, reisidest ja üha enam otsides ka abi palvest.

Üksi ja eraldi

See paastuaeg on pakkunud ka erilisi palvekogemusi. Paastumaarjapäeval kutsus Rooma paavst kõiki maailma kristlasi olema südapäeval kell 12 koos meieisapalves. Nii palvetasime ka Kuressaare Laurentiuse kirikus, kellamees Marek kella lüües ja mina altari ees. Palvetasin tühjas kirikus, aga nagu ütles õpetaja Harri Rein – kirik ei ole kunagi tühi, Issanda inglid on ikka kohal. 

Palvetades kujutlesin, kuidas maakera pöördub itta, kuidas keskpäeva joon koos kirikukellade helinaga liigub meridiaanilt meridiaanile ja koos sellega tõuseb Jumala poole sadades keeltes palve, mis ometi on kõik üks ja minagi siin olen selles osa, üks kübeke suures palvemeres.

Möödunud suvel hõiskasin koos kümnete tuhandete teiste lauljatega laulukaare all, kümnendik Eesti rahvast oli kogunenud lauluväljakule, olime üksteisele nii lähestikku kui üldse võimalik. Nüüd peab hoidma nii eraldi kui vähegi võimalik. 

Oleme üksi ja eraldi ning samas ikkagi koos. Igaüks saab sel paastuajal leida ja avastada uusi viise, kuidas teenida ja aidata ligimest ning igaüks saab ka vastutust kanda, et viirusepuhang vähemalt tema kodukandis võimalikult vähe kahju teeks.

Karm käsk

Minu kodukohas Saaremaal on eriolukord eriolukorras. Veel enne haigusjuhtusid hooldekodudes teatas Kuressaare haigla, et Saaremaal on kinnitatud nakkushaiguste juhud 10 000 elaniku kohta 51,3 Covid-19 viirusesse nakatunut, tuues võrdluseks, et Itaalias Lombardias on see näitaja 34,6 nakatunut, Hiinas Hubeis 11,5 ning Tallinnas ja Harjumaal 3,3 (Postimees, 27.03.2020). 

Tänaseks on nakatumise tase veelgi tõusnud, nende ridade trükkimineku ajaks ilmselt tõuseb edasi. Nõue püsida kodus ja vältida kontakte ei ole enam leebe soovitus, see on karm käsk, on hädavajadus. 

Ja see on ka 5. käsu täitmine, mis ütleb: „Sina ei tohi tappa.“ Ütleb ju Martin Luther selle käsu seletuses: Me peame Jumalat kartma ja armastama, nii et me ei valmistaks oma ligimesele ihu poolest mingit kahju ega kannatusi … (Martin Luther, „Väike katekismus“).

Maskide kandmine tänaval ja avalikus ruumis, nii vähe ja harva kui seal oleme, on muutunud Kuressaares normiks. Tegelikult on maski kandmine jälle teistpidi meid vabastanud maskidest, keep smiling ei mängi enam mingit rolli, sest seda ei näe keegi. Kui naeratada, siis tõesti südamest, sest silmad on südame peegel ja silmi õnneks saab veel üksteisel näha.

Aeg-ajalt võib meediast lugeda mõtteid, et laseme rahval koroonat vabalt põdeda, enamik põeb seda kergelt, saab n-ö karjaimmuunsuse ja majandus ei kuku kokku. See sõna „karjaimmuunsus“ räägib ise enda eest – nii oleme tõesti vaid loomastunud kari, hoolimatud väetimate ja nõrgemate, eelkõige eakamate suhtes. 

Temas kinni

Looduslik valik või õigemini sotsiaaldarvinism puhastab ehk inimkonda abivajajatest, aga roogib meist välja ka Jumala näo. Kui eriolukord välja kuulutati, oli kaks valikut, kas raha või inimesed. Meie riigis valiti inimesed. Küll me elame üle ka järgneva majanduskriisi, olgu see nii pikk ja ränk kui tahes, peaasi, et me sõna otseses mõttes üle elame viiruse ja väljume sellest kriisist just vaimselt tugevama ja tervemana.

On eriline paastuaeg ja sel aastal tulevad ka erilised ülestõusmispühad. Aga need tulevad ikkagi ja hea on teada kalendrisse vaadates, et vähemalt selles saame kindlad olla. Ja saame nagu Iiob keset kannatusi öelda: „Ma tean, et mu Lunastaja elab“ (Ii 19:25a). 

Kui kaua kestab eriolukord, teab üksnes Jumal. Aga me saame iga päeva selles eriolukorras võtta vastu kui erilist kingitust temalt, saame ka ahistuses tunda rõõmu paljudest väikestest, aga nii olulistest asjadest. Saame uskuda, et ükskord saab olla rõõm üle maa, nagu on edasi lükatud vaimuliku laulupeo nimi. Laulupeo repertuaaris on laulus „Mind oled, Issand, armastanud“ sõnad, mida Anna Haava on pea sada aastat tagasi kirjutanud just nagu tänaseks päevaks:

Ma aga loodan Sinu pääle, Su armastusest kinni pean,

ehk langegu kõik maailm kokku, ma siiski Sinu omaks jään.

 

 

 

 

Tiina Ool,

Kuressaare koguduse abiõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)